Ajaloo tunnetamisest

Aldo Rauk leiab, et ajaloo mäletamise vajadusest hoolimata on Ennuksemäe punker raha ja looduse raiskamine.

FOTO: Erakogu

VILJANDI VALLA plaani kohta taastada Ennuksemäe metsavendade punker on Sakalas juba paaril korral arvamust avaldatud (Aldo Raugi «Raha matmine punkrisse» 9. jaanuaril, Joonas Talviku «Punker aitaks ajalugu tunnetada» 16. jaanuaril). Mina oma artiklis olin selle plaani vastu, tõin välja valla raha kulutamise ja looduse risustamise. Joonas Talvik pooldas valla plaani. Leian, et seda teemat võiks pisut laiemalt käsitleda.

Tõsi see on, et minevikku on vaja mäletada. Paraku kipume minevikust esile tooma üksikuid detaile ja neid endale meelepäraste kaunite legendidega ilustama, jättes armsat romantilist pilti rikkuvad killud kõrvale. Nii on ka metsavendlusega. Valdavalt räägime metsavendadest kui Eesti iseseisvuse eest ja okupatsioonivõimude vastu võidelnutest. Kahjuks ei piirdunud metsavendade tegevus ainult sellega. Mündil on ka teine külg ja paraku mitte nii ilus. Leidus selliseidki metsavendi, kes röövisid poode ja kassasid, tapsid inimesi ning mõistsid omakohut. Tänapäeval nimetaksime sääraseid tegelasi kas kurjategijateks või terroristideks ning kodanikena nõuaksime, et politsei midagi ette võtaks. Toonane võim pani kõik ühte patta ja käsitles kõiki metsas olijaid bandiitidena või nende käsilastena. Lõpplahendusena kannatasid kõik, nii süütud kui süüdlased.

MA EI HAKKA andma hinnanguid, mis oli õige, mis vale, kes tegi kurja, kes mitte. Igaüks käitus nii, nagu oskas ja võimalikuks osutus. Siiski, meelespidamist vajavad kõik. Ja Ennuksemäel surma saanud on aastast 1993 leidnud pasliku koha Paistu kalmistul. Seda küll pisikese mööndusega: aastaid hiljem, aastal 2010, leiti punkri asukohast veel luid, mis maeti sinnasamma punkri lähedale.

Kui tulla nüüd tagasi Ennuksemäe punkri taastamise juurde, siis julgen kahelda, kas selle elanikud ikka oleksid tahtnud, et järeltulevad põlved hakkavad nende punkrit taga igatsema ja nende luudel viimast lahingut imiteerima. Pigem nad ikkagi lootsid, et Eesti saab kunagi taas vabaks ja rahvas saab julgelt maad harida, ise oma riigi käekäigu üle otsustada, lapsi koolitada, kultuuri edendada. Ka see on põhjus, miks ma ei pea punkri taastamist ja seal sõjamängude korraldamist sobivaks. Arvan ka, et punkrilahinguid ei maksa ülearu tähtsustada ja taga igatseda. Need lahingud olid vaid üks episood kogu metsas oleku ajast, vaid viimane lühike vaatus saabuva paratamatuse ees. Selles polnud midagi romantilist.

MINEVIKUMÄLESTUSED kogutakse muuseumidesse, arhiividesse, kroonikatesse, raamatutesse. Huvilised saavad hea ülevaate Eestis toimunust Vabamus, Eesti ajaloomuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis. Militaarmänguhuvilised võiksid oma punkrinostalgia rahuldamiseks liituda Kaitseliiduga ja ehitada punkrid polügoonidele enda või Kaitseliidu kulul. Valla eelarvest ei pea sellisteks harrastusteks raha kulutama.

Mis puutub sõjaaja ja sõjajärgsete aastate tõelistesse kangelastesse, siis nendeks olid kõik toonased inimesed, kes elasid oma igapäevaelu, elu teleri ja internetita, elu täis hirmu nii võimude kui metsast tulla võiva ohu ees. Kes sünnitasid ja kasvatasid lapsi, tegid rasket tööd viletsa palga eest, aga siiski hoidsid meie maad elus. Neid inimesi oli metsa läinutest kümneid kordi rohkem. Nad ei pagenud siit, ei pühkinud isamaa tolmu jalgelt, vaid püüdsid kuidagi hakkama saada. Nende inimesteta poleks olnud võimalust taas iseseisva Eesti riigini jõuda. Paraku pole sellise elu proovimine põnev ja see ei paku huvi.

Mis puutub tulevikku, siis muude põnevate tegemiste kõrval on vaja mõelda ka keskkonna säästmisele. Ärme lagastame loodust ebamõistlike rajatistega!

Tagasi üles