Veel mõni kuu tagasi olin ka ise selle eest väljas, et iga hinna eest laste ekraaniaega vähendada ja neid õue mängima ajada. Silmanägemise ja vähese liikumise pärast ma tegelikult muret ei tundnud, sest suures pildis on sellega siiski hästi. Samas hirmujutud sellest, mis küberruumis toimub ja kes seal tegelikult ringi liiguvad, tekitasid minus aeg-ajalt külmavärinaid küll. Rääkimata kiusamisest, mis teeb üha rohkem kurja just virtuaalmaailmas. Hiljuti aga sattus mulle kätte rahvusvaheline uuring, millest selgus, et kuigi suurem osa teismelisi mängib iga päev arvutimänge, ei näita lapsevanemad selle vastu üles piisavalt huvi ega mõista mängimisega seotud positiivset mõju. Tundsin end seda lugedes kohe ära ning jõudsin kiiresti tõdemuseni, et mõneti on see loomupärane: kõik, mis on võõras, tundub hirmuäratav. See, kes online-mängude maailmas ei orienteeru, mõtlebki esmalt võimalikele ohtudele, mitte positiivsele.
MUUTUSE SAAVUTAMISEKS nõuab kõige enam pingutust just töö mõttelaadiga, mille kohaselt ei pea muutma lapsi, vaid iseennast. Probleem pole lastes ja selles, et nad internetis mängivad, vaid selles, et meie vanematena ei suuda oma kogemustest lahti lasta ning aktsepteerida, et tänapäeva maailm ja mängud on muutunud. Meil pole aega või huvi lastega arvutimängudest ja seal sündivast rääkida, koos lastega mängida ja märgata võimalike konfliktide teket, mis sageli on ka üks küberkiusamise ilminguid.
