Mängi koos lapsega

Holger Haljand leiab, et mänge võiks kritiseerimise asemel koos lastega mängida.

FOTO: Teet Eltmaa

MINU LAPSEPÕLV möödus mängudega, millel polnud ekraaniga mingit pistmist. Enamiku ajast veetsin õues sõpradega mängides ja seiklusi otsides. Tean hästi ohte, mis seal varitsevad, ja oskan nendest ka oma lastega rääkida, kuid nemad veedavad suure osa oma ajast virtuaalmaailmas. Olen siiski veendunud, et mäng ja seiklused on lapse arengule hädavajalikud, ning hiljuti sain kinnitust, et see kehtib ka internetimängude kohta. Paraku tean omast käest, et selle tõdemuseni jõudmiseks tuleb minusugustel sageli vaeva näha.

Veel mõni kuu tagasi olin ka ise selle eest väljas, et iga hinna eest laste ekraaniaega vähendada ja neid õue mängima ajada. Silmanägemise ja vähese liikumise pärast ma tegelikult muret ei tundnud, sest suures pildis on sellega siiski hästi. Samas hirmujutud sellest, mis küberruumis toimub ja kes seal tegelikult ringi liiguvad, tekitasid minus aeg-ajalt külmavärinaid küll. Rääkimata kiusamisest, mis teeb üha rohkem kurja just virtuaalmaailmas. Hiljuti aga sattus mulle kätte rahvusvaheline uuring, millest selgus, et kuigi suurem osa teismelisi mängib iga päev arvutimänge, ei näita lapsevanemad selle vastu üles piisavalt huvi ega mõista mängimisega seotud positiivset mõju. Tundsin end seda lugedes kohe ära ning jõudsin kiiresti tõdemuseni, et mõneti on see loomupärane: kõik, mis on võõras, tundub hirmuäratav. See, kes online-mängude maailmas ei orienteeru, mõtlebki esmalt võimalikele ohtudele, mitte positiivsele.

MUUTUSE SAAVUTAMISEKS nõuab kõige enam pingutust just töö mõttelaadiga, mille kohaselt ei pea muutma lapsi, vaid iseennast. Probleem pole lastes ja selles, et nad internetis mängivad, vaid selles, et meie vanematena ei suuda oma kogemustest lahti lasta ning aktsepteerida, et tänapäeva maailm ja mängud on muutunud. Meil pole aega või huvi lastega arvutimängudest ja seal sündivast rääkida, koos lastega mängida ja märgata võimalike konfliktide teket, mis sageli on ka üks küberkiusamise ilminguid.

Kui ma seda muutust endas aktsepteerisin ja ühel laupäevasel päeval ise lapsele välja pakkusin, et võiksime koos mõnd arvutimängu mängida, oli tulemus üllatav. Mängu käigus sain teada, kuidas see arendab suhtlusoskusi, võõrkeeli, kujutlusvõimet, loovust ning loogilist ja strateegilist mõtlemist. Tänapäeva mängud nõuavad tiimitööd ja see on hea viis harjutada erinevaid rolle.

VÕRDLESIN SEDA kõike omaenda lapsepõlve kogemustega ja avastasin, et need maailmad ei olegi nii erinevad. Nüüd saime lapsega rääkida ka minu hirmudest ja kogemustest ning vestlesime pikalt mängukeskkondades võimalike pettuste ohvriks langemisest ja sellest, kuidas võimaliku küberkiusamisega toime tulla. Reaalsete näidete varal saime rääkida sellest, et sarnaselt päriseluga ei tohiks kunagi teha ka internetis kellelegi midagi sellist, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse. Isegi kui tegu on ainult mänguga.

Internetis on halba, aga ka väga palju head. Mis peamine, mõistsin ühise mängu käigus, et last aina hoiatades ja ohtudega ähvardades takistan tema enesekindluse arengut ning võtan ära soovi oma muresid ja rõõme jagada. Ühel hetkel ei julgegi ta enam rääkida, kui midagi halba kogeb, ükskõik siis kas pärismaailmas või internetis.

Igapäevasest hoiatamisest või juurdepääsu takistamisest olulisem on ise asjadega kaasas olla, lapse tegemiste vastu rohkem huvi tunda ning leida tasakaal interneti ja muu maailma vahel. Julgustan kõiki lapsevanemaid selleks aega võtma.

Tagasi üles