MÖÖDUNUD NELJAPÄEVAL sain Sakala arvamustoimetajalt Triin Loidelt kirja, milles ta tundis huvi, miks liitusin äsja riigikogu juurde loodud modernse tehnoloogia, energeetika ja teadusuuringute toetusrühmaga Tuleviku Eesti. Mõtlesin päris pikalt, kas sellel teemal üldse midagi rääkida, kuid et lähikuudel jõuab asi nii või teisiti avalikkuse ette, otsustasin selle müstilise nimega toetusrühma plaanidelt natuke saladuseloori kergitada.
Teatavasti on Eesti koos teiste Euroopa Liidu riikidega sõlmimas Euroopa kliimaneutraalseks muutmiseks rohelist kokkulepet. See tähendab vähendama energiasektori CO2 heidet, renoveerima hooneid, võtma kasutusele puhtamaid, odavamaid ja tervislikumad transpordiviise ning toetama tööstussektori innovatsiooni, et sellest saaks rohelise majanduse eeskuju ülejäänud maailmale. Kõik selle eesmärgi nimel, et Euroopa Liit oleks aastaks 2050 kliimaneutraalne. Tehnoloogiad, mida saab soovitud eesmärgi saavutamiseks kasutada ja mida seni on avalikkusele tutvustatud, põhinevad taastuvenergial (tuul, vesi, päike) ning sellega kaasnevad üleminek alternatiivkütusel töötavatele autodele (elekter, vesinik) ning neljanda põlvkonna tuumareaktorite kasutuselevõtt, mis väidetavalt on saastevabad.
KÕIK EELMÄRGITU kahvatub aga ühe eesti mehe mõttetöö vilja ees, mis meenutab rohkem muinasjuttu kuningast, kelle puudutusest muutus kõik kullaks, või siis ajaloost teada-tuntud alkeemikute soovi leida legendaarne tarkade kivi, millel olevat võime baasmetallid kullaks muuta. Tolle mehe innovaatilist algatust on Eesti seadused ja bürokraatia kahjuks igapidi takistanud. Lühidalt öeldes on ta suutnud leida lahenduse, kuidas on võimalik energia tootmiseks rakendada plasmareaktorit.
Juhul kui ma nüüd ei eksi, peaks reaktori tööpõhimõte tuginema kiirenditest saadud mikrolainete, elektri ja neutraalsete osakeste koostoimele: need soojendavad vesiniku gaasi ja selle tagajärjel muutub gaas plasmaks, mille kaudu saab võimalikuks energiaallikate tootmine. Kogu protsess toimib lühidalt järgnevalt. Reaktorisse sisestatakse mitte rohkem kui kümnesentimeetrise diameetriga põlevkivi ja veeaur. Reaktoris töödeldakse ainet väga kõrgel temperatuuril väga kõrge voolupingega väga lühikese aja jooksul (nanosekundid). Reaktoris tõuseb rõhk mitme tuhande megapaskalini ning kavitatsiooni abil on tulemuseks olemasolevate molekulaarsidemete lõhkumine ja uute loomine. Eraldub gaas, mida saab kasutada elektri tootmiseks, ja eralduvad vähem kui 0,1-protsendilise väävlisisaldusega naftasaadused.
KATSETUSED ON NÄIDANUD, et kolme tonni tahke põlevkivi töötlemise tulemusena on võimalik saada tonn sünteetilisi naftasaadusi, mille realiseerimise keskmine maailmaturu hind on 500 eurot tonn. Lisaks sellele, et generaatorisse suunatav gaas toodab piisavalt energiat kogu tsükli jaoks, jääb iga tonni töötlemisel üle (!) elektrienergiat väärtuses 1,67 eurot (hinnatasemel 50 eurot megavatt-tund).
Kogu protsess on CO2-neutraalne ning kahjulikke ühendeid keskkonda ei paisata. Arendamisel on tehnoloogiline lahendus, mis paiskab atmosfääri O3 ehk osooni. See tähendab, et protsess parandaks tootmisüksuse piirkonnas õhu kvaliteeti, mitte ei reostaks seda. Samuti ei teki keskkonnaohtlikke jäätmeid. Kõik jäätmed on taas- või korduskasutatavad tehnoloogilises lahenduses.
Lisan juurde, et katseseadet tootlikkusega 50 kilogrammi tunnis on juba ka katsepolügoonil esitletud. Sisestati põlevkiviõli tüüp S1, mis pärineb Kiviõli keemiatööstusest ja mille väävlisisaldus on üle 0,75 protsendi. Väljundis oli aga põlevkiviõli, mille väävlisisaldus on alla 0,11 protsendi. Seadme tootlikkus on 200 liitrit tunnis, energiakulu umbes kaks eurot tonni kohta. Seejuures on ka see protsess CO2-neutraalne ning kahjulikke ühendeid keskkonda ei paisata.
See on vaid üks osa lähemast kirjeldusest ning palun juba ette vabandust võimalike ebatäpsuste pärast, sest ma ei ole ikkagi füüsik ega keemik. See pole aga veel kõik. Analoogseid katseid tehti ka hakkpuiduga ning selle tulemusena tekkis aine, mis omadustelt vastab tanklatest müüdavale bensiinile oktaanarvuga 92. Lisaks eraldus protsessi käigus põlevat gaasi, mis oleks samuti kasutuskõlblik. Seega on tegemist äärmiselt huvitavate produktidega, mis panid heas mõttes kukalt kratsima isegi laborandid ja keemikud. Järgmisena analüüsitakse aineid aromaatika ja destillatsioonikarakteristika ning seejärel kombineeritud nomenklatuuri koodi koha pealt.
ET TEEMA ON täiesti uus, näitab ka see, et kui küsisin reedel meie Euroopa Liidu energiavoliniku Kadri Simsoni käest selgitust plasmareaktorite kohta, jäi ta piinlikult punastades vastuse võlgu. Üks on aga selge: selle teemaga tuleb igal juhul edasi liikuda ning seega on toetusrühma ülesanne toetada ülal märgitud tegevust selle propageerimise ja selgitustööde kaudu. Lähitulevikku on kavandatud ka selleteemalised konverentsid ja kohtumised riigikogus. Toetusrühma kuuluvad riigikogust seitse EKRE liiget ja üks Keskerakonna liige.
Seega peaksid lahenduse leidma ka Ida-Virumaa kaevurite probleemid, sest meil ei ole vaja neile leida uusi töökohti, vaid nad peavad oma tööd jätkama. Senine suund, põlevkivi lihtsalt ahju ajada, on võrreldav raha põletamisega samas mahus.
Eesmärgiks peaks olema saada põlevkivist kätte kõik selle olulised komponendid. Samuti peaks uue tehnoloogia rakendamine parandama metsaomanike olukorda, kui kinnistul kasvavast puidust on selle edasimüügi teel võimalik saada autokütust.
TAHAKS LOOTA, et see kõik ei ole vaid muinasjutt ning Eestit ootab ees suur arenguhüpe.