Viljandlastele, Tartust

Lauri Räpp leiab pisikesest Viljandist suurt romantikat.

FOTO: Erakogu

MIDA MA RÄÄGIN viljandlastele Tartust, mõtlesin. Või kuidas, et see huvitaks. Ent mõtlesin seda alles siis, kui olin andnud jah-sõna, et esitlen Viljandis Tartust kirjutatud raamatut «Minu Tartu». Pagan, mis siin ikka muretseda. Kirjutasin ju Tartu-raamatus ka Viljandist. Väikesest linnast, kus elab suur osa mu lapsepõlvemälestustest. Küll neid kaht linna ühendavaid traagelniite leiab.

Kui ma jõulukuu esimesel neljapäeval Viljandisse jõudsin, meenus mulle üks viilkatusega maja Pilpakülas. Kuidas passisime õhtul jäälilledes akende ees. Puhusime hingeauruga piiluauke, lootes vahele võtta mõnd päkapikku. Lootuses, et neil ikka Allika tänavale asja on. Oligi. Ajaliiv voolas omasoodu ja ühel hetkel võtsime päkapiku asemel vahele omaenda vanaema, kes naabrite pool end jõuluvanakostüümi riietamas käis. Veider, aga pettumust mulle ei meenu. Pigem tundsin end kui salaagent, kes tegi nägu, justkui poleks midagi muutunud.

TARTLASED KIIRUSTAVAD aeglaselt. Viljandis on kiirustamisega aega küll. On see ju väike, aga kiire linn, nagu hüüdis üks hääl esitlusele tulnute seast. Lõpetad tööpäeva ning poole tunniga on lasteaiast lapsed võetud, poes käidud ja oledki juba kodus. Tartu teinekord päris nii kiire pole. Ent väljast väike ometigi. Ja seest suur, nagu Viljandi. Inimeste mõttes. Nende mõtete ning tegude mõttes.

Viljandis on folk. Tartus Volk. Vürst Volkonski, pean silmas. Mõlemad on teatrilinnad. Külastatavuse mõttes on nii Ugala kui Vanemuine Eesti esiviisikus. Vanemuine on suuruselt ja žanrite arvult Ugalast peajagu üle, aga see ei loe. Loevad need, kes teatrit teevad. Mõelda vaid, et veel mõnda aega tagasi oli Tartul Herta Elviste. Viljandil on Luule Komissarov. Mõlemad suuremad kui elu, säilitanud lihtsuse. Justkui kõikide (teatri)inimeste vanaemad selle kõige soojemas mõttes.

«Kui Luule siit praegu läbi jalutaks, kallistaks ta teid kõiki läbi,» ütles Heigo Teder, sisemaa sisserändaja, kelle linn ja teater on omaks võtnud ning muutnud osaks endast. ««See on nii tähtis, et tulite,» ütleks Luule, «sest teater on nii oluline»,» selgitas Heigo Luule mõttemaailma, kui tema jälgedes reedesel pärastlõunal Heade Mõtete klubi liikmetega mööda Ugala vereringet kulgesime.

Imeline on olla neis paigus, kuhu teatrikülastajate tee tavaliselt ei vii. Hingata sisse rekvisiitide lao hõngu. Tunda laval olemise tunnet. Sulgeda silmad, kummarduda ja kujutleda lõputut aplausi, seda imemagusat mett näitleja kõrvadele, millest ei saa iial küllalt. Märgata lava taga üht vahuveinipudelit. Näha sedasama pudelit vaatajana, kui näitlejad sellega laval jandivad. Vaadata pealt elu imet, mis just siin ja praegu sünnib ja siis sureb.

Teatri veregrupiga inimesed on suguluses niikuinii. Ent Ugala ja Vanemuine mõnes mõttes lähedamaltki. Vanemuise teatrit tüürib Viljandis sündinud ja Ugalat juhtinud Kristiina Alliksaar. Ugala teatri loomingulist poolt veab eest Tartus sündinud ja Vanemuises teatriteed käinud Tanel Jonas. Nii ongi Tartu vaim ja see Viljandi oma teineteisega segunenud.

VILJANDIL IKKA on see oma vaim. Selline, kes on igal pool ja eikuskil ühekorraga. Riivab kedagi õhkõrnalt ja nakatab ravimatu Viljandi-armastusega. Paneb ühe väikese inimese ühes väikeses linnas tegema suuri asju. Siis teise. Ja kolmandagi. «Mis mõttes «Kui on»?!» hüüatan üle Rohelise Maja kohviku, kus ma neid sõnu ritta laon. Muidugi on! Seda on tunda ja näha. Mitte vaimu ennast, aga temast nakatunuid. Inimesi, hooneid, teatrit, kohvikuid, kunstigaleriisid. Viljandis sünnivad lavastused ja maalid. Siit leiab arhitektuuripärleid. Siin kondas kunagi Kondas, kelle maasikaseid jälgi on näha nii kunstiteostes kui inimestes. Siin kirjutatakse kirju ja raamatuid. Nagu Justin Petrone, kes istub arvutiekraani süvenenuna üle laua. Mõeldes oma Viljandile. Või mõnele teisele olulisele teemale, kes teab.

Haukan Rohelise Maja kohvikus täiskuusuurusest kaneelisaiast ampsu. Tuhksuhkur lendleb kui tähetolm. Puhun kuldpruunil rõõmuveel hõljunud valgele vahutordile. See ennustab linnale helesinist tulevikku. Kes teab, ehk mullegi. Rüüpan topeltespressoga kohvist ettevaatlikult ühe lonksu. «Ei teagi, kumb rohkem soojusest ja värskusest aurab,» imestan.

Meenub eelmine õhtu, kus «Minu Tartu» Viljandi esitlusel oli üks vana-vana tädi. Suul katkematu naeratus ja kerge kaega silmis sädelev helk. Ühes neist rõõm pikalt elatud elu üle. Teises nukrus, et see kõik on möödunud kui silmapilk. Kui eba­traditsiooniliselt pikaks veninud esitlus lõppes, tuli ta minu juurde. Võttis mu käed oma soojade pihkude haardesse. Vaatas kae tagant helendavate sinisilmadega sügavalt otsa ja ütles: «Ma tahtsin sõnade ja lausete tagant päris inimest näha. Ja mul on nii hea meel, et see õnnestus. Minu eas ju ei tea kunagi, mis ...»

See soe puudutus viis mind hetkeks tema silmade tagusesse maailma. Vaatasin, mis sealt paistab.

On üks väike tuba. Vana naine, kelle kaasteelised on juba teispool nähtamatut silda, kust tagasi ei tulda. Kes teab, ehk on tal sõnad ja laused ajalehtedest ning raamatutest veel ainsad, kellega rääkida. Ta loeb Sakalast üht armastuskirja Viljandile. Need sõnad kõnetavad vana naist sel korral teisiti. Jäävad teda saatma. Siis saab ta teada, et selle kirja kirjutaja tuleb Viljandisse. Paneb selga oma uhkeima mantli ja kübara ning seab sammud raamatupoodi. Ühe Viljandit armastava tartlase Tartust kirjutatud raamatu esitlusele. Ja nii ta siis seal istub. Suul katkematu naeratus ja kergelt kaetanud silmis sädelus. Ühes neist rõõm pikalt elatud elu üle. Teises nurkus, et see kõik on möödunud kui silmapilk.

VILJANDI VANALINN on maagiline ja realistlik ühekorraga. Nagu Karlova linnaosa Tartus. Nagu värviline unenägu. Isegi hallailmade aegu. Ainult võta kätte ja mine. Kiirusta aeglaselt. Või aeglusta kiirustamist. Lihtsalt mine ja kõnni lahtiste silmadega kesk unenägu. Nagu mina pärast esitlust ja enne Heade Mõtete klubi talvepäevi, mis seekord Viljandis.

On maju, mis magavad surmaund. Ja maju, mis letargiast ärkamas või ärganud. Ka selliseid, kus on alati tuksunud süda – inimene. Ometigi on piir nende erinevate majade vahel kohati nii õrn, et ei mõistagi, mis päris, mis mitte. Kusagil nende ammuseid aegu näinud seinte taga on läbi korstnate värsket õhku hingavad ahjud. Puupliitide metallist laval mängitakse malmpannidel söögivalmistamis­džässi. Inimesi õhtustel tänavatel ei kohta, aga nende olemasolu on aimata igal sammul. Nii on Karlovas ja nii on Viljandis.

Jõuan pronksist linnapea Maramaa juurde. Noogutan sellele väikest kasvu suurele mehele. Hetkeks näib, et ta noogutab vastu. Möödun Oru tänaval oma peatuspaigast, mille akna tagant pitskardinate vahelt paistab järv. Asutan end mööda langevat treppi järve poole teele. Üks katus kõrgub mu kohal. Teine jalgadest allpool. Astu vaid üks samm ja oledki katusel, tekib petlik illusioon. Nii ma käin katuseid mööda ja katustest mööda, kuni jõuan Viljandi paadimehe valdustesse. Annan talle edasi tervitused Tartust, Emajõe vete-emandalt.

«AGA MIS VEEL?» mõtlen. Jah! On need kaks linna ju nabanööri pidi seotud ülikooli kaudu. Siin on Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, mis muudab mõlemad auväärses eas linnad sisimas iginooreks.

Kunagise Vikerkaare hoone platsil ajan pea kuklasse ja imetlen kerkivaid tulesid akendes ning kitsast ja järsku triipu nende vahel, mis otse mu silme ees. Viljandis on Kõrgemägi. Tartus Musumägi. Mõlemal neist koht mu mälestustes. Esimesteks suudlusteks imelised mõlemad. Mõlemal linnal on olemas tugevalt romantiline joon.

Veider, kolmest linnast, kus ma raamatut tutvustamas käisin, jätkus juttu kõige kauemaks selles kõige väiksemas, Viljandis. Elu on ilus, kui kuskil ­ootab sind oma Tartu või Viljandi.

Tagasi üles