«Kui Luule siit praegu läbi jalutaks, kallistaks ta teid kõiki läbi,» ütles Heigo Teder, sisemaa sisserändaja, kelle linn ja teater on omaks võtnud ning muutnud osaks endast. ««See on nii tähtis, et tulite,» ütleks Luule, «sest teater on nii oluline»,» selgitas Heigo Luule mõttemaailma, kui tema jälgedes reedesel pärastlõunal Heade Mõtete klubi liikmetega mööda Ugala vereringet kulgesime.
Imeline on olla neis paigus, kuhu teatrikülastajate tee tavaliselt ei vii. Hingata sisse rekvisiitide lao hõngu. Tunda laval olemise tunnet. Sulgeda silmad, kummarduda ja kujutleda lõputut aplausi, seda imemagusat mett näitleja kõrvadele, millest ei saa iial küllalt. Märgata lava taga üht vahuveinipudelit. Näha sedasama pudelit vaatajana, kui näitlejad sellega laval jandivad. Vaadata pealt elu imet, mis just siin ja praegu sünnib ja siis sureb.
Teatri veregrupiga inimesed on suguluses niikuinii. Ent Ugala ja Vanemuine mõnes mõttes lähedamaltki. Vanemuise teatrit tüürib Viljandis sündinud ja Ugalat juhtinud Kristiina Alliksaar. Ugala teatri loomingulist poolt veab eest Tartus sündinud ja Vanemuises teatriteed käinud Tanel Jonas. Nii ongi Tartu vaim ja see Viljandi oma teineteisega segunenud.
VILJANDIL IKKA on see oma vaim. Selline, kes on igal pool ja eikuskil ühekorraga. Riivab kedagi õhkõrnalt ja nakatab ravimatu Viljandi-armastusega. Paneb ühe väikese inimese ühes väikeses linnas tegema suuri asju. Siis teise. Ja kolmandagi. «Mis mõttes «Kui on»?!» hüüatan üle Rohelise Maja kohviku, kus ma neid sõnu ritta laon. Muidugi on! Seda on tunda ja näha. Mitte vaimu ennast, aga temast nakatunuid. Inimesi, hooneid, teatrit, kohvikuid, kunstigaleriisid. Viljandis sünnivad lavastused ja maalid. Siit leiab arhitektuuripärleid. Siin kondas kunagi Kondas, kelle maasikaseid jälgi on näha nii kunstiteostes kui inimestes. Siin kirjutatakse kirju ja raamatuid. Nagu Justin Petrone, kes istub arvutiekraani süvenenuna üle laua. Mõeldes oma Viljandile. Või mõnele teisele olulisele teemale, kes teab.