Punker aitaks ajalugu tunnetada

Joonas Talvik leiab, et minevikku tuleks nii mäletada kui ka mõista.

FOTO: Erakogu

MIND AJENDAS kirjutama Aldo Raugi 9. jaanuari Sakalas ilmunud artikkel «Raha matmine punkrisse». Minus tekitas meelepaha, kuidas suhtutakse ajaloo jäädvustamisse. Isegi kui just kõnealune Ennuksemäe punker ei olnud Eesti ajaloos märgilise tähendusega, tuleks mäletada ja ilmestada seda ajajärku. Samuti ei mõista ma, kuidas saab nimetada sellise objekti ehitamist looduse risustamiseks, kui leiduks hulganisti inimesi, kes tunnevad selle vastu huvi. Niisugune punker aitaks meil mõista selle ajajärgu üldist tähendust ja tähtsust. Sellega ei mälestaks me ainult selles punkris olnud mehi, vaid kõiki eestlasi, kes pidid sellisel ajal elama.

KUI LUGEDA Aldo Raugi artiklit, jääb mulje, nagu plaanitaks punker rajada ainult betoonist.

Kui aga süveneda artiklisse «Vald asub tules hävinud punkrit taastama» 18. detsembri Sakalas, siis selles on öeldud, et viimistlus tuleks ikkagi palkidest ning betoon oleks vaid selleks, et muuta punker turvalisemaks ja pikemalt säilivaks. Nii et seest näeks see välja täiesti ehe. Sellisel kujul taastatud punker oleks Eestis unikaalne ja tekitaks kindlasti paljudes huvi seda vaatama minna.

PUNKRI KAUDU saavad ka nooremad põlvkonnad aimu, mida eestlased on läbi elanud. On ju vahe, kas vaadata maketti või olla päriselt punkris. Punkris olek aitab tajuda, kui keeruline oli metsavendade elu ja missugustes tingimustes nad pidid hakkama saama.

Taaslavastuslahingu mõte on minu arvates pigem ajaloo edasikandmine ja selle vastu huvi äratamine. Lahingu lavastamine annab inimesele parema ettekujutuse reaalsetest sündmustest.

Nagu juba Juhan Liiv on öelnud, «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta». Minu arvates peaksid inimesed teadma rohkem oma kodumaa kohta ning kui vald aitab sellele kaasa ja väärtustab selliseid objekte, siis see on väga tore.

Tagasi üles