Ühest küljest on see ju positiivne areng: nagu Alvar Pähkel Sakalale antud intervjuus rõhutas, mängivad roolijoodikute takistamises suurt osa just kaaskodanikud. Ei ole dramaatiline ülepaisutus, kui öelda, et iga selline kõne võib päästa elusid ning tagada, et kellegi lähedane jõuab ikkagi õhtul koju tagasi. Jääb üle ainult loota, et tähelepanelikkust jätkub edaspidigi ning purjus inimesed hoitakse kas või nende endi huvides autoroolist eemal. Tahame seda või mitte, aga enese teovõimetuks joonud inimesest on loota ainult olukorra ebakainet hindamist. Teisest küljest tekitab tõelist õõva asjaolu, et töönädala alguses, keset kuud, ilma mingite pühade või muude seletavate asjaoludeta on roolist tabatud neli inimest, kes olid nii purjus, et see äratas juba kaaskodanike tähelepanu. Kuigi juba üks klaas õlut mõjub autojuhi reageerimiskiirusele halvasti, jäävad paar jooki võtnud inimesed tihtipeale tähelepanuta, aga ohuks iseendale ja teistele on nemadki. Õnneks olid need neli ainsad purjus juhid, kes Viljandis kahe päeva jooksul tabati, aga see paneb üsna süngelt mõtlema sellele, kui palju neid võiks kokku olla ja milline on saldo nädala lõpuks.
