Raha matmine punkrisse

Aldo Rauk Foto: Erakogu

MIND AJENDAS sulge haarama, õigemini küll klahve klõbistama, 2019. aasta 20. detsembri Sakalas ilmunud artikkel «Vald asub tules hävinud punkrit taastama». Vastupidi Viljandi vallavanemale Alar Karule mina niisugust punkri taastamist õigeks ei pea. Põhjusi on mitu, kuid paar olulisemat on keskkonna risustamine ja valla raha ebamõistlik kulutamine.

Nii mõneski paigas ollakse hädas sõdadest maha jäänud objektide likvideerimise ja alade kasutuskõlblikuks muutmisega. Selles valguses paistab Viljandi valla soov risustada loodust säärase ehitisega iseäranis kummaline. Punkrit ei kavatseta taastada algsel kujul, vaid ehitada see suuresti betoonist. See tähendab, et loodusliku keskkonna säilitamise asemel viidaks loodusse paras ports materjali, mis ei lagune ja jääb sinna lausa aastasadadeks. Vaevalt, et ehitusmaterjali kohaleviiminegi jätaks looduse puutumata.

Punkri ehituse maksumus ulatuvat 100 000 euroni. Valla raha kasutamiseks on mõistlikumaid ja vallaelanikele vajalikumaid kohti.

Näiteks teede seisukorra parandamine, tolmuvabaks muutmine ja kevaditi läbitavana hoidmine, koostöös Elektrileviga elektrivarustuskindluse parandamine, aastakümneid kasutult seisnud lagunenud ja ohtlike ehitiste likvideerimise toetamine.

Ka haridus- ja sotsiaalvaldkonnas pole ükski euro liiast. Aga kui vald tõesti leiab, et kõigi talle pandud ülesannete korrektseks täitmiseks on raha piisavalt ja jääb ülegi, võiks vaba raha annetada heategevuseks. Vähiravifond oleks väärt valik. Vaadates valla laenukoormuse jõudsat kasvu, on raha pigem vähem, kui oleks vaja. Seega tuleks iga kulutust väga hoolikalt kaaluda.

Mingil määral võiks punkri taastamise plaanist aru saada, kui see taastataks algsel kujul ning see oleks Eesti ajaloos ja kultuuriloos märgilise tähendusega. Võib-olla see tõesti on nii, kuid mul ei ole õnnestunud selle kohta infot leida. Otseselt Ennuksemäe punkri ja selles redutanute tegevuse kohta on ainus info 21. veebruaril 1945 toimunud tulevahetus NKVD operatiivgrupi ja punkris varjunute vahel. On ka üks varasem artikkel 1933. aasta 5. oktoobri Sakalas, kuid see kajastab vendade isa Jaan Sova kordasaadetud tegu ega ole punkriga seotud. Siin on paslik küsida: kas keegi teab, mida tegid vennad Evald ja Jaan Sova enne punkrilahingut ja 1944. aasta sügist, mil nad alustasid punkri ehitust?

Toona käis lahingutegevus peaaegu kõikjal – kestis ju teine maailmasõda. Selles valguses ei ole Ennuksemäe punkri tulevahetus midagi erilist. Eesti mehed võitlesid ja langesid nii ühel kui teisel pool rindejoont.

VALLAVANEM LOODAB 2020. aasta sügisel uue punkri ümber lahingut pidada. Punkri ehitamine ja selle juures lahingu mängimine pole minu arvates surmasaanute õigeim mälestamise viis. Selleks ei pea valla raha raiskama ja loodust rikkuma.

Alternatiivse lahendusena pakun, et võiks teha Ennuksemäe punkri maketi ja paigutada selle Tarvastu muuseumi. Jäägu Ennuksemäele vaid matkarada, infotahvlid, linnulaul ja puutumata loodus.