Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/03/22/15960500t1h1cc5.jpg)
/nginx/o/2020/01/03/12848309t1had4e.jpg)
Kiiri Tammel sai sügisel täis 25 aastat Ugalas töötamist. Nii et ta on selle teatriga sama rada käinud tolle 100 aasta pikkusest ajaloost tervelt veerandi: esialgu näitlejana, hiljem juba inspitsiendina.
Istun Kiiri Tamme hubases, igasugust põnevat pudi-padi täis kodus. Akna all on uhke ehitud kuusk, laual mandariinid. Pärast seda, kui perenaine on serveerinud maitsvat pähklikohvi ja teinud mind tuttavaks pere musta kassiga, pööran tähelepanu temale. «Ei tea, kas maksab ikka,» on ta kahtlev. «Mis minust ikka rääkida? Mida te teada tahate?»
«Kõike,» teatan otsustavalt. «Alustame sellest, millal te sündisite.»