Täiesti võimatu stiiliga maailmastaar

27. juulil 1952 võitis Emil Zátopek Helsingi olümpiamängude maratoni ajaga 2:23.03,2. Kaks kulda oli sellelt olümpialt enne juba taskus. Foto: Topham Picturepoint

Sport kui tahte triumf, oskuste paraad ja võimete demonstratsioon peaks olema suurepärane aines raamatutele, filmidele ja muusikalidele. Eks neid ole tehtud ka. Aga kaunikesti keeruline on seejuures klišeesid vältida. Tüüpiline spordifilm on nagu tüüpiline pornofilm: alati võib aimata, millega see lõpeb. Iga edukas atleet läbib oma karjääri jooksul tee, mis algab üldjuhul tühjalt kohalt, kulmineerub suurvõitudega ja sumbub unustusetolmu või tragöödiakeerisesse.

Rahvuskangelasest võib saada rahvavaenlane, olümpiasangarist krooniline õllesangar. Mida kõrgemalt kukud, seda valusam. Medalite raskus on vahel talumatu koorem. Tippspordi pinnas on tüma ja ebakindel. Kogu aeg ei saa võita, teadagi.