Rõõm on sellest, et kultuur ja teater ei ole välja suremas. Ning iseäranis sellest, et kultuur ja teater just Viljandis õitsevad. Kui teistel hästi läheb, on ju hea, ent kui endal hästi läheb, veel parem. Rõõm on ka sellest, et hoolimata siin-seal üleskerkivatest hirmujuttudest, et eestlased manduvad – ei loe ega käi teatris, ainult istuvad küsimärgikujuliselt ninapidi nutifonis – on sama ülepaisutatud nagu kõik teisedki «Maailm on kohe-kohe päästmatult hukka minemas!» jutud. Nende juttude veeretamine on justkui traditsioon, mille algust keegi ei mäleta ja millel ei paista ka lõppu tulevat.
