Head uudised kellatorniga majast

Aivar Kaljusaar, Viljandi linna elanik aastast 1986. Foto: Marko Saarm / Sakala

DETSEMBER ON peale jõulukuu ka tänuavaldamise ja peapaitamise kuu. Novembri teine pool tõi Viljandi linnavalitsuse majast kaks meie linna elanikele ja külalistele head uudist, mille eest otsustajate pead paitada.

Esimene uudis oli, et kaasava eelarve hääletuse võitis huvikooli ja Kesklinna kooli seikluslinnaku idee. Esmase reaktsioonina tuli ideed lugedes silme ette analoog, kuid tunduvalt suuremas mahus: Valmiera Tunnete park. Seal on eri pinnakatetega rada ja tasakaaluharjutusteks mitmesugused elemendid. Ning kui keegi ütleb, et see kõik on vaid lastele, siis ta eksib. Ka lapsevanemad on raja agarad kasutajad. Seda läbitakse paljajalu ja soovi korral saab pärast võtta jalgu tervendavat vanni.

Kahju on sellest, et Viljandis on kavandatava seikluslinnaku tarvis nii vähe ruumi. Selline rada sobiks ehk lossimägedesse. Paraku on linnal tähtsamaid kohti, kuhu raha paigutada, ja ka turvalisus poleks seal tagatud. Loodan väga, et Kesklinna ja huvikooli juures on turvalisus juba eos tagatud. Valmieras on Tunnete park spordikompleksi osa.

Minu arvates suurendab see idee linna väärtust. Et lisaks rajale on plaanis ka lava, kus saab üritusi korraldada, arvan, et üks täiendab teist. Miks mitte hansapäevade või folgifestivali ajal minna koos perega ja pisut turnida sealsel rajal, kuulates samal ajal head muusikat?

Küsides endalt, kas kaasavat eelarvet kui rahva tahte väljenduse vahendit on vaja, olen kahe käega selle poolt. Esimene ettepanek, Uueveski treppide uuendamine aastal 2015 sai teostatud läbi raskuste. Pole hullu: siis olime kõik õppija rollis. Ülejäänud aastatel on aga läinud hästi. Selle aasta tulemuse üle virisemist ei oska kommenteerida, sest juures ei olnud, aga silmaga paistab kõik korras olevat. Praegu on mul kindel tunne, et ka järgmiseks aastaks kavandatut saadab edu. Kahju on vaid sellest, et linnaeelarve ei kannata summa suurendamist – kõik asjad lähevad ju järjest kallimaks ja nii mõnigi idee võib selle taha jääda.

TEINE POSITIIVNE uudis nii linnaelanikele kui külalistele oli, et linnavalitsus otsustas asja käsile võtta ja talvises kõnniteede hoolduses korra majja lüüa. Kuidas see välja kukub, on iseküsimus, sest tibusid loetakse kevadel.

Võib ütelda, et aasta tagasi kirusin ma kõnniteede kehva seisukorda ning pakkusin välja, et linn võiks töö ära teha ja tööraha hiljem sisse kasseerida. Minu arvates on seeme õigesse mulda läinud, sest näiteks Reinu teel on üks kinnistuomanik lasknud linnal juba korra kõnniteel libedustõrjet teha. Kahju vaid, et kõnnitee on kitsas ja meil selliste tööde korralikuks tegemiseks tehnika puudub. Eelmine aasta oli seal lume tulekust kuni kevade saabumiseni liikumine raskendatud. Siit ka minu mõte: mitte piirduda kõnniteede hoolduse kontrollimisel kesklinnaga, vaid hoida silm peal kõigil teedel, kus inimesi rohkem liigub.

Minu vastus kinnistuomanikele, kes karmimate reeglite üle kurdavad, on siinjuures, et kui majaomanik on sunnitud mingil põhjusel teenuse sisse ostma, siis korteriomanik maksab haldustasu kaudu kinni ka kojamehe tasu, olenemata sellest, kas lund ja libedust on või mitte. Huvitav, kuidas on 30. novembri Sakalas mainitud eakate korteriühistu oma maja ümbruse korrashoidu ja lumelükkamist seni korraldanud?

Inimesed, ärge võtke seda kui karistust majaomanikele. Palju rohkem raha tuleb välja käia siis, kui keegi teie kinnistu ees kõnniteel kukub ja selle tagajärjel tekkinud kulud teilt välja nõutakse, sest te pole täitnud seadusest tulenevaid kohustusi.

Võib-olla mõni kodanik küsib, mis saab siis, kui linn oma kohustusi ei täida. Ma arvan, et kõik sellekohased tähelepanekud ja asjalikud ettepanekud on kellatorniga majja alati teretulnud. Linn on suur ja ametnikke vähe, ega nad kõikjale jõua. Juhul kui oma kohust ei saa kohe täita, öeldakse teile, kunas on võimalik puudused kõrvaldada.

ISIKLIKUST KOGEMUSEST on näide varnast võtta. Eelmisel talvel oli õnneks vaja ka lund lükata. Piiri tänav, mida mööda ma igal hommikul tööle lähen, oli aga pikemat aega hooldamata. Lumi ulatus juba peaaegu poolde säärde ja selle all varitses libedus. Kõne õigele ametnikule tõi järgmiseks hommikuks ideaalselt hooldatud tee. Mitte keegi ei pahandanud minuga tülitamise pärast. Vastupidi: tänati. Kas see tänav oli nimelt, raha kokkuhoiu tõttu või lihtsalt kogemata hooldamata jäänud, ei ole teema, mille üle arutleda. Oluline on tulemus.