Õpi ennast tundma, siis käib su käsi siin elus palju paremini

Psühholoogiaprofessor Jüri Allik ütleb, et sõnal võib olla sama suur mõju kui arstirohul — peab olema vaid tark rääkija. Foto: Elmo Riig / Sakala

Aastavahetus on ukse ees. Mõni inimene on selleks ajaks valinud üksioleku, mõni lõbutseb peomöllus.

Lihtsustatult öeldes võiksid nad esindada kahte isiksusetüüpi — introverti ja ekstraverti.

Peamine on rahulolu

Psühholoogiaprofessor Jüri Allik täpsustab, et see määratlus peab paika ainult siis, kui mõlemad tunnevad end oma olukorras hästi. Kõige tuum on positiivsed emotsioonid.

«Introvert ei kannata üksinduse all. Kui hoiad omaette, sest ei suuda teistega koos olla, aga sul on üksi paha, pole see introvertsus, vaid midagi muud: näiteks neurootilisus,» selgitab ta. Puhast introverti defineeritavatki inimesena, kes ei vaja teiste seltskonda.

Ekstraverdile on iseloomulikud jutukus, tahe teiste üle domineerida ja igatsus uute sündmuste järele. Introvert eespool kirjeldatut ei soovi, temal on kõige parem, kui ümbrus on inimtühi.

«Introvertsus ei tähenda ilmtingimata, et inimesel on palju negatiivseid emotsioone ja ta kannatab. Tal lihtsalt ei ole nii palju positiivseid emotsioone, ta on neutraalsem,» selgitab professor Allik. Teadlane usub, et eestlased mõistavad introverte üsna hästi.

«Meie taludes on naabrini mitu kilomeetrit. Mõni teine, kommuunis koos elama harjunud rahvas imestab, kuidas nii saab, aga eestlane tahabki, et naabri koera haukumine temani ei kostaks — siis on tal hea olla.»

Geenid määravad

Kahest isiksusetüübist hakati ajakirjanduses taas rohkem rääkima Jüri Alliku ja Anu Realo ning nende kolleegide, psühhofüsioloogiaprofessor Jaanus Harro ja geenivaramu direktori Andres Metspalu uuringute valguses. Need teadlased tegid kindlaks veel mõne geeni, mida võib otseselt seostada inimese ekstra- või introvertsusega ning teiste isiksuseomadustega.

«See on üks suure, võib-olla tuhandest tükist koosneva pusle tükike,» iseloomustab professor Jüri Allik rahvusvahelist tähelepanu pälvinud avastust. Ta ütleb, et kui õnnestub kõik tähtsad geenid, nende mõju ja seosed kindlaks teha ehk pusle kokku saada, tähendab see teadusele suurt edasiminekut.

«Seni on domineerinud käitumisgeneetika. See kasutab ära looduse eksperimenti, et osa kaksikuid on geneetilises mõttes läbinisti identsed ja osa ainult 50 protsendi ulatuses. Ühe- ja kahemunakaksikute võrdlus peab meile näitama, kui suur on pärilikkuse osa.

On selge, et enamik isiksuseomadusi, nagu väärtused, hoiakud ja koguni poliitilised vaated on vähemalt 50 protsendi ulatuses — pigem isegi rohkem — geneetiliselt määratud. Järelikult on neid geene tarvis teada.»

Otsekui hea pianist

Teadlaste arvates on organismis väga kaval kompenseerimissüsteem: iga ülesannet dubleeritakse suure hulga geenide abil.

«Kui võrrelda käitumist muusikaga, siis see, kas oled rõõmsam või kurvem, seltsivam või üksikum, võib sõltuda mitmesugustest geenikomplektidest, nii nagu hea klaverimängija võib mängida eri helistikes, aga meloodia jääb samaks,» selgitab professor Jüri Allik.
Kui teadlased leiavad mõne geeni, mis mõjutab inimese käitumist, omadusi või kalduvusi, on seda tähtis teada juba varakult ja sellega arvestada.

Erinevad lapsed vajavad erinevaid õpetamisviise, puudutagu need siis karistamist või kiitmist.

Õpiraskused, nagu düsleksia ehk vaeglugemine, on väga levinud, ent nendest ülesaamiseks leidub tõhusaid meetodeid. Näiteks võib tuua Rootsi kuningapere, kelle mitu liiget täidab düsleksiast hoolimata edukalt oma ühiskondlikku rolli.

«Kõige halvem on see, kui oleks võimalik aidata, aga keegi ei aita,» nendib professor Allik.

Ta räägib, et koolides diagnoositakse küll üha rohkem hüperaktiivsust, aga enamasti ei osata nende lastega õigesti käituda. Elavhõbedana püsimatut õpilast ei aita see, kui ta saadetakse tunnist ukse taha.

Kui häire tuntakse varakult ära — mõnda asja ei olegi ehk võimalik märgata käitumises, vaid üksnes markerite abil —, siis saab last abistada. See on kõige tähtsam.

«Ära pane introverti piinlikku olukorda ega sunni teda klassi ette tulema, kui see talle ei meeldi. Temaga tuleb käituda teistmoodi: pehmemalt ja sujuvamalt. Ei saa hakata inimest murdma,» ütleb psühholoog.

Lapse iseloom ei ole teadlase sõnul painutatav. Võib ju mõelda, et kui kõvasti nüpeldame ja range režiimi kehtestame, küll temast siis inimene kasvab, aga see pole nii.
Kooli on lihtne süüdistada, aga selle asemel tuleb hoopis keskkond nii ümber kujundada, et väike inimene sellesse kõige paremini sobib.

Antud eri mõõduga

Kõige rohkem on nii-öelda keskmisi inimesi. Kõige rohkem leidub neid, kes on mõõdukalt stabiilsed. Väga neurootilisi nagu ka emotsionaalselt väga stabiilseid leidub vähe. Tähtis on aru saada, et me kõik asume ühel ja samal omaduste teljel, lihtsalt mõnel on ühtesid või teisi omadusi natuke üle, mõnel alla keskmise.

«Me kõik nutame vahel või tunneme viha, aga kui nõnda juhtub iga päev, on vaja abi. Iseendaga pahuksis olevatel, depressiooni või paanikahoogude all kannatavatel inimestel tuleb seda ette sagedamini. Iga õppinud psühholoog tugineb sellele mudelile,» selgitab Jüri Allik.

Küsimusele, kas aitama peaks psühholoog või hoopis arst, psühhiaater, vastab ta, et seda laadi probleemide puhul on rohi ja rääkimine võrdselt tõhusad. Ainult et rääkija peab olema tark.

Maailmas on mitmesuguseid ravimeetodeid. Tartus hästi arenenud kognitiiv-käitumuslikku teraapiat tunnistab enamik maailma psühholooge ja seda peetakse kõige efektiivsemaks.

Psüühikahäirete eri vormid vajavad erinevat lähenemist. Tööriist valitakse probleemist lähtudes.

Tunne iseennast

«Isiksuseuurijatena teame, et paljud loomupärased kalduvused on inimesele kaasa sündinud. Introverdist ekstraverti teha pole võimalik, küll aga saame teda nõustada, kuidas oma iseärasustega elada. Samamoodi võib foobiate korral õpetada hirme vähendama, nendega ise toime tulema,» räägib Jüri Allik.

«Kõikides süsteemides on oma koht tahtekasvatusel. Kui toimid õigesti, teed õiged sammud õiges järjekorras, muutub inimene tähelepanelikumaks ja saab oma puudustega paremini hakkama,» selgitab professor abistamise olemust.

Tema sõnul pole häda tihtipeale selles, et meil on üks või teine omadus, vaid selles, et me ei ole nendest omadustest teadlikud.

«Teadmatuse korral polegi meil võimalik valida, kas käituda nii või teisiti — tegutseme spontaanselt. Aga kui tajume, et käes on hetk, mil võime teha rumaluse, jätame selle ehk äratundmise järel tegemata,» tõdeb ta.

«Miks oli Delfi oraakli templile raiutud kiri «Tunne iseennast», kuigi nemad pidasid silmas, et tunda tuleb oma saatust? Psühholoogina ütlen: saatus on sinus endas. Õpi oma saatust tundma, siis läheb sul palju paremini.»

ISIK

Professor Jüri Allik

• Tartu ülikooli psühholoogiaosakonna juhataja
• Eesti teaduste akadeemia akadeemik ja Soome teaduste akadeemia välisliige
• Eesti teadusfondi nõukogu esimees
• Uurinud paljusid valdkondi, kõige rohkem tegelnud nägemistaju ning kollektivismi ja individualismi võrdlusuuringutega
• Endel Tulvingu kõrval rahvusvaheliselt enim tuntud eesti psühholoog.