Martin Klein, kes elas aastatel 1884—1947, võitis hõbeda 1912. aasta olümpiamängudel Stockholmis, olles esimene olümpiamedali võitnud eestlane.
Ajalooline matš Stockholmi olümpiamängudel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajalooline matš algas 14. juulil kell 10.30. Peterburi klubis Sanitas võistelnud 27-aastase Martin Kleini vastane Kreeka-Rooma maadluse keskkaalu matšil oli 23-aastane Alpo Asikainen. Ta oli Kleinist kuus kilogrammi raskem ja natuke pikem.
Tollaste reeglite järgi kestis maadlus tund aega. Et seis oli võrdne, jätkus matš ühe paremuse ilmnemiseni. Iga poole tunni järel oli minut puhkust ja tunni möödudes 3—5 minutit puhkust. Kell 11 oli võistlejatel pikem paus autasustamistseremoonia tõttu. Kell 18.30 kohtunikud vihastasid ning keelasid võistlejaile puhkuse ja vee andmise, kuni üks pool on võitnud. Samuti viidi matš staadionilt üle hobusesõnnikust lehkavasse maneeži.
Klein on meenutanud: «Mul oli jõud otsas, päikesest põletatud keha veritses, iga liigutus tekitas valu, pea käis ringi. Ei tea, kust ma jõudu sain, aga vastu pidasin.»
Kell 21.51 kutsuti maadlejad žürii ette ja teatati: veel 15 minutit maadlust, siis järgneb partermaadlus. Esimesena määrati parterisse Klein. Asikainen ei suutnud midagi ette võtta ja Klein rabeles välja. Siis oli soomlase kord parterisse minna. Eestlane võttis viimase jõu kokku, sai vastase võttesse, tõstis matilt lahti ja püüdis heita. Sellest piisas. Kell 22.10 kuulutas kohtunik Martin Kleini võitjaks.
Järgmisel päeval pidi aset leidma kullamatš. Kleini keha oli mitmest kohast laiguline ja trikooäärtest veriseks hõõrdunud. Venemaa esindaja olümpial, tsaar Nikolai II adjutant Vladimir Vojeikov ja Eesti spordiametnik Leopold Tõnson õhutasid Kleini minema ka rootslase Claes Johanssoni vastu, kuid Sanitase esimees Ludvig Tšaplinski ei lasknud teda maadlema.
Venemaal jäigi Stockholmi olümpialt kuld saamata, Martin Kleini hõbe oli suurriigi parim saavutus. Olümpiadiplom oli meeter lai ja kolmveerand meetrit kõrge.
9. septembril 1937 maadles Martin Klein viimast korda Mustla seltsimajas korraldatud austamisõhtul, kus tarvastulased tahtsid seltsimaja lõhki ajada. Pealtvaatajate seas olid ka Kristjan Palusalu ja Johannes Kotkas.
Esimeses kohtumises võitis Klein 3:0 noore mulgi Kõlu, teises kaotas 0:3 Eesti tippu kuuluvale Adalbert Tootsile.
Detsembris 1945 tähistati Leningradis pidulikult Venemaa raskejõustiku 60. aastapäeva ja Venemaa amatöörmaadluse 50. aastapäeva. Ivan Lebedevi ja Ivan Zaikini kõrval oli üks aukülalisi Martin Klein.
Martin Klein suri 11. veebruaril 1947 metsatööl palke tõstes saadud songa kätte. Ta on maetud Tarvastu kalmistule.
1962, kui Martin Kleini olümpiamedali võidust möödus 50 aastat, hakkas kohalik kolhoos pidama tema mälestusvõistlusi kreeka-rooma maadluses.