Avaliku halduse alused

Andres Laiapea, tavakodanik.

FOTO: Erakogu

ON INIMLIKULT mõistetav, et ebapopulaarsed poliitikud tahavad kujundada toiduahelaid, mis aitaksid neil võimule jääda, kuid selline tegevus ei ole mingil juhul avalikes huvides.

Praeguse valitsuse koalitsioonilepingus seisab must valgel lihtne põhimõte, millega peaks nõustuma iga aus kodanik: «Peame ametnike valikul esmatähtsaks nende erialast kompetentsust ning ei luba avaliku teenistuse politiseerimist.» See on nii elementaarne, et võib tekkida küsimus, miks oli see üldse vaja koalitsioonilepingusse kirja panna.

Tuleb välja, et selline meeldetuletus on koalitsioonile siiski vajalik. Viimasel ajal on just valitsuskoalitsiooni enda ridadest hakanud kostma bravuurikat juttu, millega seatakse sisuliselt kahtluse alla vajadus seda põhimõtet järgida.

EKRE ESIMEES Mart Helme armastab tsiteerida Jossif Stalini tuntud ütlust, et kaadrid otsustavad kõik. Teatavasti pillas Stalin selle fraasi 1935. aastal sõjaväeakadeemia lõpetajatega kohtudes ja juba järgmisel aastal käivitati Nõukogude Liidus suur terror, mille käigus kaotas elu umbes miljon inimest. Puhastus viidi läbi ka parteis, riigiaparaadis ja Punaarmees. Teiste hulgas litsuti nende hammasrataste vahel surnuks Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, Artur Vallner, kunagine Tallinna linnapea Voldemar Vöölmann ja paljud teised Eestist põgenenud kommunistid.

Nii tehti nõukogude võimu- ja sunniaparaadis ruumi uuele, pärast 1917. aasta oktoobripööret täiskasvanuks saanud põlvkonnale. Vanad seltsimehed kustutati fotodelt ja heideti ajaloo prügikasti, et esile saaksid astuda uued inimesed, keda sidus tugevam lojaalsussuhe Stalini endaga.

Loomulikult ei ole põhjust karta, et see protsess võiks Eestis samal kujul korduda. On küll iseenesest kummaline, et ühe ennast rahvuslikuks nimetava Eesti erakonna juht tsiteerib aina Stalinit ja Mao Zedongi, mitte Johann Voldemar Jannsenit või Carl Robert Jakobsoni, aga küllap seob teda siis nendega suurem hingesugulus. See ilmselt siiski ei tähenda, et EKRE liikmed võiks hakata inimesi Eestis samal moel karpi taguma – neil ei ole selleks lihtsalt jõudu. Või kardab keegi tõesti mingit kaugel noorusajal toimunud kaklustega praalivat 70-aastast ning sotsiaalmeedias uhkete tukkidega poseerivaid noorsande, kes on viilinud kõrvale ajateenistusest?

On küll iseenesest kummaline, et ühe ennast rahvuslikuks nimetava Eesti erakonna juht tsiteerib aina Stalinit ja Mao Zedongi, mitte Johann Voldemar Jannsenit või Carl Robert Jakobsoni, aga küllap seob teda siis nendega suurem hingesugulus.

1

Pole põhjust. Selline näiline jõulisus, mis kätkeb endas varjatud vägivallaähvardust, on EKRE puhul lõpuks ikkagi vaid retooriline võte (möla), millega varjatakse oma argumentide intellektuaalset nõrkust.

Hoopis suuremat ohtu meie riigile kujutab soov ajada parteilised kombitsad sügavamale ametnikkonda. Seda õigustatakse jutuga, et poliitikutel peab olema võimalus luua poliitika elluviimiseks oma meeskond. Näitena tuuakse küll Ameerika Ühendriike, kuid sisuliselt vastab see ka Eestis juba praktikas proovitud bolševistlikule käsitlusele partei juhtivast rollist ühiskonnaelu suunamisel.

Ei saa öelda, et selline lähenemine oleks sündinud tühjalt kohalt. Veidi utreerides võib seda nimetada isegi Eesti viimaste kümnendite poliitiliste arengute kulminatsiooniks. Oluline vahe on aga selles, et vahetult pärast Eesti iseseisvuse taastamist, mil nõukogude kogemus oli kõigil värskelt meeles, ei söandanud ükski poliitiline jõud seada avalikult kahtluse alla seda, et poliitiliselt sõltumatu ametnikkond on omaette väärtus. Tõsiasja, et seda printsiipi tegudes pahatihti ei järgitud, võis optimist pidada vaid üheks mineviku igandiks, mis kestab inertsist edasi, kuid millest aja jooksul aegamisi välja kasvatakse. Nüüd on asutud seadma kahtluse alla juba seda põhimõtet ennast. Ametnikkonna väidetava politiseerituse vastu tahetakse võidelda tema veelgi suurema politiseerimisega.

EKRE juhtide sõnastatud suund on saanud nähtavasti ka koalitsioonipartnerite vaikiva heakskiidu. Mõni keskerakondlane, näiteks riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Oudekki Loone, on seda isegi avalikult toetanud. Mida selline lähenemine endaga kaasa toob, selle kohta leiab Eestist sobivaid näiteid palju.

Tartus pidi esitama hiljuti lahkumisavalduse keskerakondlasest abilinnapea Monica Rand, kellele koalitsioonipartneritel ja opositsioonil mingeid etteheiteid ei olnud, aga keda erakonna uued kohalikud juhid süüdistasid väheses pühendumises parteitööle. Asi läks koguni nii inetuks, et tema hirmutamiseks teatas üks 80-aastane naisterahvas: «Kui sa kohast ei loobu, leiad oma lapse kirstust.»

Kõnealusel juhul käis kemplus poliitilise ametikoha pärast. Võib muidugi väita, et abilinnapäid peakski erakond vabalt tagandada saama. Aga küsimus on ka selles, kas abilinnapea peaks keskenduma oma otseste tööülesannete korralikule täitmisele või tegelema parteitööga. Kumb on rohkem avalikes huvides? Igaüks, kes ei ole mõne erakonna fanaatiline jünger, teab selle küsimuse vastust.

MILLENI VIIB SIIS see, kui ametikohti hakatakse täitma senisest enam poliitilistel alustel? Eks ikka selleni, et ametisse võetaksegi järjest enam erialaselt asjatundmatuid, kuid ustavaid parteisõdureid, kelle tööülesannete hulka kuulub ka näiteks internetikommentaaride kirjutamine, et aidata jätta muljet erakonna suurest toetajaskonnast ning tümitada kõiki kriitikuid ja oponente, et nad vait jääksid.

Euroopa ja USA haldustraditsioonid kujunesid ajalooliselt välja erinevas olukorras. Euroopas pidi ametnikkond olema algul lihtsalt valitseja tahte elluviija. See eeldas ametnike kompetentsust.

1

USA meile selles eeskujuks ei sobi. Tartu ülikoolis räägitakse tulevastele riigiteadlastele avaliku halduse aluste aines ühe esimese asjana sellest, et Euroopa ja USA haldustraditsioonid kujunesid ajalooliselt välja erinevas olukorras. Euroopas pidi ametnikkond olema algul lihtsalt valitseja tahte elluviija. See eeldas ametnike kompetentsust. Ameerikas hakati jagama ametikohti inimestele, kes aitasid erakonnal võimule tulla. Sellisest patronaažisüsteemist on jäänud alles ainult jäämäe veepealne osa. Ka seal toetutakse nüüd suuresti professionaalsele, poliitiliselt neutraalsele ametnikkonnale, keda moodsad politrukid on hakanud sildistama süvariigiks.

Oluline on ka mastaapide erinevus. USA saab lubada endale seda, et ta saadab teistesse riikidesse suursaadikuteks erakondadele suuri annetusi teinud poliitiliste ambitsioonidega ärimehi, kelle eest teevad reaalse töö ära elukutselised karjääridiplomaadid, aga Eestil sellist luksust ei ole. Seal leidub loendamatu hulk ülikoole ja mõttekodasid, kus võimuga kaasnevatest positsioonidest ilma jäänud partei ajud saavad vahepeal jalga puhata, aga meil selliseid võimalusi ei ole. See peaks olema selge kõigile, kes nende teemade peale vähegi mõelda viitsivad.

KOALITSIOONILEPINGUS on antud sõnaselge lubadus pidada ametnike valikul esmatähtsaks nende erialast kompetentsust ja mitte lubada avaliku teenistuse politiseerimist. Sel lepingul ei ole küll mingit juriidilist tähtsust ja see ei ole nähtavasti kellelegi siduv, kuid selle sõlminutel võiks nüüd olla vähemalt nii palju sündsustunnet, et nad hoiduvad igasugustest avaldustest, millega seda põhimõtet kahtluse alla seatakse. Soovitatav oleks muidugi järgida seda ka praktikas.

Tagasi üles
Back