Vaba mõte. Headus meis eneses

On talvine varahommik. Su kolmekuune laps on öö läbi mürglit teinud. Üleväsimusest ei kuule sa kellahelinat ja magad sisse. Ning lööbki paanikakontor uksed valla. Tõmbad jalga eri värvi sokid ja tormad hambapastase näoga kööki. Haarad külmikust piimapaki ja kulistad otse sealt. Valad osa joogist kampsunile. Nii, saapad. Kurat, kuidas need paelad nüüd umbsõlme said? Kus autovõtmed on? Kus need kuramuse autovõtmed on? Masin on üleni jääs. Sa hõõrud esiklaasi, nagu homset poleks, ning istud rooli taha. Keerad võtit. Ei midagi. Aku surnud. Surnud nagu sinu tahe edasi punnida. Tundub, et nüüd tuli küll piir ette. Tegelikult ei tulnud. Sest piire pole.

Ma olen kusagilt lugenud, et inimese aju koosneb nii-öelda uuest ja vanast osast. See uus oskab analüüsida, luua seoseid ja otsida arukaid lahendusi. Vana on ürgne ja mõeldud lihtsalt läbi halli savi trügimiseks. Kui inimene närvi läheb, unustab ta selle uue ajuosa ära ja prõmmib nagu kevadine kärbes peaga vastu päikesesooja aknaklaasi.