Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
On talvine varahommik. Su kolmekuune laps on öö läbi mürglit teinud. Üleväsimusest ei kuule sa kellahelinat ja magad sisse. Ning lööbki paanikakontor uksed valla. Tõmbad jalga eri värvi sokid ja tormad hambapastase näoga kööki. Haarad külmikust piimapaki ja kulistad otse sealt. Valad osa joogist kampsunile. Nii, saapad. Kurat, kuidas need paelad nüüd umbsõlme said? Kus autovõtmed on? Kus need kuramuse autovõtmed on? Masin on üleni jääs. Sa hõõrud esiklaasi, nagu homset poleks, ning istud rooli taha. Keerad võtit. Ei midagi. Aku surnud. Surnud nagu sinu tahe edasi punnida. Tundub, et nüüd tuli küll piir ette. Tegelikult ei tulnud. Sest piire pole.