Pensioniks tuleb säästa

KUI PERRE SÜNNIB laps ja ta veidi kasvab, siis tihti kingitakse talle rahakassa ning õpetatakse, et oma taskuraha kogumine on vajalik, sest säästudest saab tulevikus midagi toredat muretseda. See tundub väga mõistlik ja lapses vastutustunnet kasvatav. Laps kogubki õhinaga ja ikka kaugemat eesmärki, millegi toreda ostmist, silmas pidades.

Näib, et Eestis 2002. aastal jõustunud kogumispension ehk teine pensionisammas on saamas selleks hoiupõrsaks, mis kildudeks visatakse ja mille sisu eest midagi toredat ostetakse. Aga mitte kaugemas tulevikus, vaid kohe ja kiiresti. Seejuures makstes riigile 20 protsenti tulumaksu ning nagu nüüd advokaadibüroode analüüsidest ja soovitustest kuulda, arvatakse maha ka fondist väljumise tasu.

Inimestel, kel kohustused kohtutäiturite menetluses, lähevad muidugi ka need maha ning karta on, et mõnel jääb niinimetatud investeerimiseks mõeldud rahast puudu praegustegi kohustuste täitmiseks. Parafraseerides eesti kirjandusklassikat: valitsus tuleb sulle sinu enese rahaga kosja. Plaan, mille puhul riigikassasse laekuv erakorraline maksutulu annab võimaluse veel kohalike valimiste eel täita mõne lubaduse, milleks riigikassas praegu raha pole, ei ole pikemas plaanis kasulik riigile ega tulevikus pensioni saavatele inimestele, kes vanaduspäevadel toime ei tule.

Kuidas tagatakse tulevaste pensionäride toimetulek? Kas tulevad munitsipaalvaestemajad? Kellele tegelikult on praegu kehtiva kolmel sambal pensionisüsteemi lammutamine kasulik? Kindlasti ootab ju ees ka üleüldine hinnatõus, sest turule on tulemas vaba raha, mis kergitab hindu. Hinnatõusu ohvriks langevad eelkõige praegused vanaduspensionärid, kel midagi tagasi saada pole ja kel on niigi toimetulekuga raskusi. 1. aprillist oodatav pensionitõus toob paljudele kaasa selle, et pensionist, mis on üle 500 euro, hakatakse tulumaksu maksma, ning senine põhimõte ja ka valimiste eel lubatu, et keskmine pension on tulumaksuvaba, ei kehti. Seda, et hinnatõus tuleb, sai näha ju selle aasta kevadelgi, kui maksu- ja tolliamet hakkas tagasi kandma tuludeklaratsioonide alusel tagastatavat raha.

Kui praegu toimuvas üldse midagi positiivset on nimetada, siis vaid see, et inimesed tegelikult ka vaatavad, kui palju on neil kogunenud raha teise sambasse. Järsku mõeldakse ka sellele, et ükskord me tõesti saame vanaks ja läheme pensionile.

MA EI ARVA, ET praegu kehtivat pensionisüsteemi ei peaks paremaks muutma. Tegelikult tehti seda juba eelmise valitsuse ajal 2018. aastal ning need parandused ja muudatused on osutunud õigeks ja inimestele paremat tootlust toovaks. On selge, et kõik head mõtted, mis muudavad teise samba paindlikumaks ja suurendavad inimeste valikuid, tuleb seadustesse sisse viia. Teise samba vabatahtlikkus ei tähenda aga kohe kindlasti tulevikus vanaduspõlves paremat toimetulekut.

Praegu jääb küll mulje, et valitsus plaanib peavalu ravida giljotiiniga. Piltlikult võib öelda, et vanasse kaevu sülitades loodetakse, et kohe leitakse uus värske veega allikas. Kahjuks ei ole Eestis naftat nagu Norras ja siin peaks sellised kaalukad otsused ikka mitu korda läbi mõtlema. Seda planeeritava reformi puhul tehtud pole.

Nipsust otsustatakse 740 000 inimese saatus populaarse ja populistliku lausega, et inimesed ise teavad, mis nad teevad ja kuidas oma raha investeerivad. Kellel saab midagi olla valikuvabaduse vastu? Tegelikult on ju ka praegu kolmanda samba kujul olemas vabatahtlikkus, mis ei ole eriti populaarne, hoolimata maksuvabadusest. Puudub igasugune alus öelda, et muutes teise samba vabatahtlikuks, muudavad inimesed oma käitumist ja hakkavad investeerima või säästma. Üpris sarkastiline on inimestele öelda: «Kui nüüd pensionisäästud oma kätte saate, siis makske kiirlaenud tagasi!» Alles sellel nädalal kuulsime uudist, et 2019. aastal on investeerima kutsuvad kelmid Eesti inimestelt välja petnud 3 miljonit eurot. Kui suureks muutub see summa siis, kui turule tuleb hulk uusi potentsiaalseid investoreid, kellest paljudel tegelikult pole teadmisi ja oskusi. Kuulun ka ise nende inimeste hulka, kes ei tuleks oma raha investeerimisega toime paremini, kui on praegu tehtud teises pensionisambas.

KINDLASTI EI VÕTA ma enesele au ja õigust hakata mittemajandusinimesena analüüsima valitsuse planeeritavat pensionisüsteemi, täpsemalt öeldes teise pensionisamba sisulist lammutamist. Sestap võtangi appi erapooletud eksperdid ja tuginen oma arvamuse kujundamisel neile.

Esmalt Eesti Pank, kelle arvamust ja majanduskasvu prognoose kasutab ja usaldab valitsus. Kahjuks ei tee seda praegune valitsus pensionireformi puhul. Eesti Panga analüüsi tutvustamisel ütles rahandusminister umbes nii: «Teie rääkige, mida soovite, kuid meil on koalitsioonis see kokku lepitud ja meie teeme selle ära!» Kuidas see on võimalik, et elatakse tehtud-mõeldud-, mitte mõeldud-tehtud-põhimõtte järgi? See on kurb ja osaliselt ka lühinägelik, sest rumal on see, kes ei õpi teiste vigadest, vaid peab ikka ise kõik läbi tegema ja seejärel õppima.

Praegu on nii Eesti Pank kui ka paljud teised arvamuse avaldajad toonud välja, millised valikud on teise samba hävitamise korral. Esiteks: vanaduspensioni asendusmäär, keskmine pension keskmisest palgast, kukub praeguselt 40 protsendilt allapoole ja on tulevikus 30 protsenti. Teiseks: et seda asendusmäära ainult esimese sambaga hoida, peaks sotsiaalmaks tõusma 40 protsendi lähedale. Kolmandaks: et seda asendusmäära hoida, peaks iga viies töötaja olema võõrtööline. Nüüd olekski paslik küsida nii-öelda reformijate käest, millist neist kolmest variandist nad eelistavad.

Pole ju saladus ka see, et praegu elab Eestis inimesi vanuses 15–64 aastat 3,2 korda rohkem kui üle 65-aastasi inimesi. Kümne aasta pärast on neid 2,7 ja 30 aasta pärast kõigest 2,1 korda rohkem. Aastaks 2050 on 100 tööealisel inimesel kohustus ülal pidada 56 vanaduspensionäri! Kusjuures lapsed, töövõimetud ja töötud lisanduvad veel sellele ülalpeetavate arvule.

Neid arve vaadates ja teades on arusaadav, et vananevas ühiskonnas, kus ülalpeetavaid on rohkem ja elatakse kauem, ei suudeta tulevikus tööealise põlvkonna maksudest vanematele endises suuruses pensioni tagada, ning tegelikult tuleks mõelda hoopis sellele, kuidas rohkem säästa ja koguda. Selle kauem elamisega on aga selline lugu, et eluea pikenemisega ei ole tervena elatud aastate arv kahjuks kasvanud ning seega vajavad nii tervishoid kui sotsiaalsüsteem rohkem raha, et praeguselgi tasemel toimida.

TEGELIKULT EI OLE me ju rahul praeguse olukorraga, et meie riik eraldab hoolekandele teiste riikide keskmisega võrreldes kolm kuni seitse korda vähem. Olulist hooldusabi vajab aga umbes viis protsenti elanikkonnast, 65-aastastest ja vanematest tekib see vajadus edaspidi 15–20 protsendil. Juba praegu on kogu hoolduskoormusest 80 protsenti hooldatavate lähedaste õlul.

Muidugi loodame, et sünnib rohkem lapsi ja pilt on tulevikus positiivsem, kuid juba praegu võib öelda, et noorte arv väheneb lähemate kümnendite jooksul 70 000 võrra. Väljend «rahvastikukriis», mille rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor Jaak Uibo on kasutusele võtnud, kirjeldab demograafilist olukorda adekvaatselt.

Muidugi kõlab sõna «vabatahtlik» müstilise mantrana. Valikutega on aga nii, et vabadusele peaks järgnema vastutus. 11. detsembri infotunnis ütles peaminister Jüri Ratas, et ka võim tähendab vastutust. Kas praegune valitsus võtab ka vastutuse pensionisüsteemi lammutamise eest? Kas praegune vabadus ei saa tulevikus teiste vabadusele piiravaks?