/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2019/12/12/12805674t1h04ce.jpg)
Ajakirjandusse jõuavad ikka ja jälle lood sellest, kuidas hundid koduloomi, sealhulgas koeri murravad. Kas meie rahvuslooma arvukus on liiga suureks kasvanud või on looduse tasakaal siiski paigas?
Kui mitu rahvuslooma Eesti välja kannatab? (4)
Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts ütles, et Eestile sobilik huntide arv sõltub paljudest teguritest, näiteks nende toidu- ja varjetingimustest ning inimeste sotsiaalsest taluvusest.
:format(webp)/nginx/o/2019/12/12/12805775t1hdd0a.jpg)
Kolmapäevane Sakala kirjutas, kuidas Viljandi vallas Tohvri lähedal põdrajahile läinud kütid jätsid jahi katki, kui ootamatult nende teele sattunud hundid ühe koera maha murdsid. Jahimeeste andmeil pole see viimasel ajal ainus juhtum, kui hundid on jahikoera rünnanud.
«Kuulus zooloog Harri Ling, kes on ka jahimeeste seltsi rajajaid ja raamatu «Eesti NSV imetajad» üks autoritest, olevat kunagi arvanud, et 60–70 võsavillemist Eestile piisab. Praegu pakutakse, et 150 hunti võiks olla. Mina arvan, et sobiv arv võiks olla kuskil vahepeal,» lausus Korts.
Võrreldes aastakümnetetaguse ajaga liigub info tänapäeval kiiremini ning ka teabe edastajaid on tänu elektroonilistele kanalitele palju rohkem. Nõnda pääseb avalikkuse ette üha enam hundilugusid, aga kas see tähendab, et hundid on liiga julgeks läinud?
«Jahimeeste peamajja jõuab tänu olemasolevale hästi toimivale teavitussüsteemile operatiivselt info enamikust juhtudest, kui hundid on kas koeri või koduloomi murdnud. Viimastel aastatel on niisugune info sagenenud ja kui selle alusel otsustada, siis on võsavillemite inimpelgus vähenenud,» rääkis Korts. «Kui varematel aegadel hoidsid hundid inimesega üldjuhul distantsi, siis nüüd on see käitumismuster muutunud. Mis on selle põhjus, ma ei tea. Vaatan siinkohal lootusrikkalt teadlaste poole, ehk oskavad nemad seletada.»
Jahimeeste seltsi tegevjuht ütles, et tema hakkas oma isaga jahil kaasas käima kaheksa-aastaselt ning jahitunnistuse sai 36 aastat tagasi. «Mina ei mäleta, et toona oleks hundid jahikoeri murdnud, aga see muidugi ei tähenda, et nõnda poleks üldse juhtunud,» lausus ta.
Nagu ütles staažikas hundiuurija Ilmar Rootsi, on see igivana probleem, et hundid koduloomi murravad. «Küll on ebaloomulik see, et praegu, kui metsades on palju kitsi, eelistab osa hunte murda koeri,» lausus ta. «Hundi põhiline saakloom on metssiga, -kits ja põder, sigu on aga pärast katku jäänud väga vähe järele.»
Arvukus ja küttimine
Kui palju on õige üht või teist looma küttida, selle ettepaneku teevad keskkonnaagentuuri spetsialistid ning otsuse kinnitab keskkonnaamet.
/nginx/o/2019/12/12/12805776t1h903d.jpg)
Keskkonnaagentuuri eluslooduse juhtivpeaspetsialist Rauno Veeroja ütles, et käimasoleval jahihooajal on lubatud lasta 61 hunti, kuid sõltuvalt hooajal lisanduvast värskest infost nende arvukuse, karjade suuruse ja tekitatud kahjude kohta võidakse lube tõenäoliselt juurde anda. Hundijahti on lubatud pidada novembri algusest veebruarini lõpuni.
Eelmisel jahihooajal oli esmane limiit Veeroja andmeil 42, jahihooaja vältel suurendati seda 65-ni ning hooaja kokkuvõttes kütiti 61 hunti. Varasemal kolmel jahihooajal kütiti 103–114 hunti. Viimase kümne aasta suurim küttimislimiit, 168 isendit, anti välja 2011. aastal ning jahihooaja kokkuvõttes kütiti siis 151 hunti.
«Küttimise korraldamiseks on Eesti jagatud erinevateks hundiohjamisaladeks ja igale ohjamisalale määratakse oma küttimiskvoot, mida üldjuhul teised ohjamisalad kasutada ei tohi. Näiteks kui Viljandimaal saab lubatud küttimismaht täis, aga Võrumaal mitte, siis Viljandimaal Võrumaa limiiti kasutada ei tohi,» selgitas Veeroja. «Osas rahvusparkides ja looduskaitsealadel, mis ei ole jahipiirkondadega liidetud, on jahipidamine, sealhulgas huntide küttimine üldjuhul keelatud. Üheks selliseks kaitsealaks on ka Alam-Pedja looduskaitseala ja suur osa Soomaa rahvuspargist.»
Huntide arvukuse hindamise praegune metoodika on eluslooduse juhtivpeaspetsialisti sõnul kasutusel 2002. aastast ning sellest ajast on huntide arv olnud enne jahihooaega ehk sügiseti 100–350 isendit ja pärast hooaega ehk talve lõpus 80–160 isendit.
«Peaaegu igal aastal, eriti just hundijahihooajal ja sellele vahetult eelneval ajal, kordub jutt, et hunte on liiga palju, nad ei karda enam piisavalt inimest ja neid peaks osa jahimeeste arvates palju rohkem küttima,» tähendas Veeroja. «Arusaadavatel põhjustel pälvivad sellised kurjakuulutavad hinnangud palju meedia tähelepanu. Huntide tekitatud kahjustusjuhtumeid käsitledes, olgu need siis murtud lambad, veised või koerad, kiputakse üsna kergel käel tegema väga kaugele ulatuvaid järeldusi ja üldistusi.»
Reaalsed seireandmed, mida valdavalt koguvad jahimehed, räägivad tema sõnul emotsionaalsete arvamusavalduste kõrval sageli teist keelt. «Huntide arvukus on viimasel kümnel aastal püsinud laias laastus üsna samal tasemel ja küttimissurve on olnud igati piisav,» lausus Veeroja.
Oht inimesele
Küsimusele, kui ohutu on täiskasvanud inimesel üksipäini luusida metsas, kus ka hundid tavatsevad liikuda, vastas Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts, et Eesti metsad ja ulukid ei ole inimesele ohtlikud.
«Huntide rünnakud inimeste vastu jäävad kaugetesse aegadesse, mil meil oli liikvel marutaud. Ohtlikud olid marutõbised loomad,» lausus ta. «Praegu Eestis marutaudi ei ole ja loodame, et nõnda ka jääb. Selle nimel teeb riik jõupingutusi ja ka jahimeestel on siin oluline roll. Kogume juba aastaid tuhandeid proove hukkunud ja kütitud riskirühma loomadelt, et veterinaarid saaksid neid analüüsida ja olukorda jälgida.»
Keskkonnaagentuuri eluslooduse juhtivpeaspetsialist Rauno Veeroja ütles, et Eestis hundid üldiselt inimesele erilist ohtu ei kujuta ja metsades võib julgelt ringi kolada. «Valdavalt kipuvad hundid inimese lähedust tajudes ise aegsasti eest ära minema,» lausus ta.
Selle kohta, kas metsa seiklema läinud laps võiks hundi silmis täiskasvanust teisiti näida, ütles Veeroja, et sõltumata sellest, kas piirkonnas hunte liigub või mitte, ei tohiks väikseid lapsi järelevalveta jätta, rääkimata veel nende omapäi metsa kondama lubamisest.
«Seda eeskätt ikka selliste ohtude tõttu nagu äraeksimine, vigastamine ja uppumine,» lausus ta. «Koolijütsid võivad aga rahumeeli kodumetsas onni ehitada, kuid neile võiks nii kodus kui ka koolis anda juhised, kuidas käituda, kui kohtad metsas loomi. Metsas ringiuitajale on põrsastega emis või poegadega emakaru mitu korda ohtlikumad kui hundid.»
Korts lisas, et looduses on soovitav alati mitmekesi käia ning küsimus ei ole metsloomades, vaid ka tavalistes ohtudes ja olukordades.
«Olen koos kaaslasega Soomaalt kiirabisse toimetanud naise, kes oli üksinda kanuuga sõites alajahtunud ning kelle elu oli ohtu sattunud,» meenutas ta. «Ülikooli ajal olime Ees-Uuralites, kus pikast ja raskest matkast üle kuumenenud kaaslane jõi ohtralt külma vett ja langes minestusse. Meie ümber on palju ohte ja nendega peab arvestama. Liikuge looduses mitmekesi ja nii saate üksteist toetada, kui selleks on vajadus.»
Kui hundid inimesi ründasid
Huntide ja inimeste sajanditepikkusi suhteid on uurinud Ilmar Rootsi, kes 2011. aastal kaitses 74-aastasena doktoritöö teemal «Hunt ja inimene: suhted Eestis XVIII sajandi keskpaigast XIX sajandi lõpuni».
Enne seda on tema sulest ilmunud samasisuline raamat «Tuli susi soovikusta».
Kõnealuse doktoritöö andmeil pärineb kõige rohkem infot inimesesööjahuntide kohta XIX sajandi esimesest poolest, kui Eestis murdsid hundid 111 inimest, kellest vaid kolm olid täiskasvanud. Valdav osa ehk 82 juhtumit on kirjas Tartumaalt. Tõenäoliselt ei kajasta see info aga kõiki juhtumeid.
Doktoritööst saab teada, et hundi rünnaku tõttu hukkus Eestis viimati inimene 1980. aastal – surma sai eakas naine, kui teda oli rünnanud marutaudis loom. Eelmine dokumenteeritud surmajuhtum leidis aset 1873. aasta 6. septembril, kui Virumaal Tärivere mõisas langes hundi või huntide kätte üheksa-aastane vene poiss Timofei Mihhailov Lontov. Poisist järele jäänud pea, käeluu, sõrmeotsad ja riideräbalad leitud hiljem laialipillatuna kolme versta kauguselt metsast.
Ilmar Rootsi ütles Sakalale, et tema andmeil ründas hunt viimati inimest 1988. aastal Harjumaal Ardu lähedal. See loom oli marutõbine.
Tänavu juulis vahendas ajakirjandus, et Hiiumaal Tahkuna kandis olevat hunt kodumaja uksel perenaist rünnanud. Keskkonnaagentuur tuvastas hiljem, et ilmselt hunt see siiski ei olnud.