Kas sõna on alati vaba?

Ene Saar, Viljandi abivallavanem

FOTO: Marko Saarm/Sakala

«MEIE PRESIDENT on rõhutanud, et sõna on vaba. Oleme arvamusel, et sõna on vaba ainult niikaua, kuni see ei kahjusta kõige haavatavamate ühiskonna liikmete ehk meie laste huve,» lõpetavad pöördumise riiklike institutsioonide, sealhulgas õiguskantsleri poole Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni ja sotsiaalvaldkonna juhid. Meedias on esinenud rünnakut lastekaitsetöötajate vastu ja nood tunnevad end ajakirjanduse ees jõuetuna, kahjustada on saanud ka lastekaitsetöötajate ja sotsiaalvaldkonna maine.

Sotsiaalvaldkonna juhtide hinnangul on laste probleemide avalikustamine prognoosimatute tagajärgedega ning laps ja tema huvid võivad saada kahjustada nii kohe pärast niisugust avalikustamist kui ka tulevikus, mil informatsioon taas päevakorrale ilmub. Kahjuks on osa ajakirjanikest võtnud endale süüdistaja rolli, eirates ajakirjanduseetika põhimõtet, mille kohaselt tuleb ajakirjanikul ära kuulata kõik konflikti osalised.

AJAKIRJANIKE ALATINE huvi on midagi korda saata. Näib, et kui vaja, tehakse seda ka ­eetikapõhimõtete ja seaduserikkumise hinnaga. Ometi peaksid igapäevast meediatööd tegevad inimesed alati kaaluma, kuidas tegutseda, et aidata kaasa probleemi lahendamisele ja loo tulemuslikule arengule. Mõtlematu avalikustamise kohta kehtib ütlemine: «Tark teab, mis räägib. Loll räägib, mida teab.»

Eeldame ju, et meedias töötavad professionaalid. Rahva ootused ajakirjanike suhtes on suured ning seepärast on eetiliste normide järgimine ülioluline. Meedia ülesanne on panna tähele, milliseid väärtusi ta edasi annab ja rõhutab ning millest ja kuidas räägib või kirjutab. Telesaates «Kuuuurija» räägiti 30. septembril nõndanimetatud loost Utoopia külas. Seal kõlanud väited tõid kaasa vallatöötajate terroriseerimise. Enim kannatab selles loos aga kindlasti laps.

Kõiki lastega seonduvaid teemasid pole eetiline kajastada ja neid ei tohigi avalikkuse ette tuua, et kaitsta laste huve. Kui aga ametnik ohtralt ei lobise, võib jääda mulje, et ta varjab enda kaitseks midagi.

Lastekaitsetöötaja ülesanne on aidata last ja peret, mitte olla see, kes mõistab oma parema äranägemise järgi kohut ning avaldab ajakirjandusele vanema ja lapse kohta temale teada olevaid asjaolusid. Ei tohi unustada eraelu puutumatuse nõuet .

Sotsiaalvaldkonna juhid on seisukohal, et tuleks keelata saadete tegemine ja artiklite avaldamine konkreetsest lapsest või perest viisil, mis kahjustab lapse huve. Kommentaarides, sotsiaalmeedias ja Facebookis saavad sellised lood tohutu järelkaja. Internet on peaaegu igavene säilitaja. Meedias kajastatu jääb kättesaadavaks aastateks ja võib avaldada mõju lapse tulevikule ka pikas perspektiivis. Kindlasti leidub inimesi, kes tunnevad ka nimesid nimetamata ära nii avalikustatud loo kui selles mainitud isikud, ning seetõttu võivad tagajärjed olla rängad.

Last ja peret saab aidata vaid siis, kui valitseb usaldus. Lastekaitsetöö hea maine on oluline sõna otseses mõttes. Sellest sõltub, kas laps julgeb pöörduda abipalvega lasteabitelefoni nõustajate poole, kas ta julgeb ausalt oma murest rääkida lastekaitsetöötajale või koolis usaldusisikule. Usaldust kaotada on kerge, seda tagasi võita peaaegu võimatu.

Tuletan meelde, et kuigi lapse õiguste ja huvide kaitsmise eest peaks eelkõige seisma tema seaduslik esindaja ehk lapsevanem, kohustab lastekaitseseadus selleks kõiki inimesi, kes last puudutavate ettevõtmistega tegelevad. Kus kodanik näeb lapsega probleemi, on õige ja ka kohustus sellest teatada omavalitsuse lastekaitsetöötajale, kes loomulikult ei torma asja lahendama enne, kui teeb endale olukorra ja ohud selgeks.

Ajakirjanikul on kohustus kaaluda, kas loo kajastamine on ikka lapse parimates huvides. Kindlasti on mõistlik ja tulemus parem, kui probleemne teema jõuaks lastekaitsetöötajale lahendamiseks, mitte meediasse.

Sotsiaalvaldkondade juhid soovivad õiguskantslerilt selgeid seisukohti: õiguslikku hinnangut teemaga seonduvatele kehtivatele seadustele; kas ja kuidas peab ajakirjandus konkreetsete lastega seonduvaid teemasid kajastama; kas tuleb välja töötada seadusandlikul tasandil selgemad ja täpsemad õigusaktid konkreetsete lastega seonduvate ja nende huve kahjustavate meediakajastuste vältimiseks. Kui kehtivad õigusaktid on ebapiisavad, tuleb seadust muuta. Meie asi on kaitsta lapsi ja ka lastekaitsetöötajaid ning aidata peresid, kes mingil põhjusel on sattunud raskesse olukorda. Sõna on vaba niikaua, kuni me ei kahjusta sellega kedagi.

Palun vabandust nendelt ajakirjanikelt, kes järgivad eetikareegleid. Tundsin aga, et meie lapsed ja lastekaitsetöötajad on väärt seda, et kõnealusele teemale tähelepanu juhtida.

Tagasi üles