Põdrajahile läinud kütid jätsid jahi katki pärast seda, kui ootamatult nende teele sattunud hundid olid koera maha murdnud.
Hundid murdsid põdrajahil koera (1)
«Olime enne lasknud ühe metssea ja läksime edasi põtra küttima,» lausus jahti juhatanud Janno Jaadla. «Paraku ei saanudki põdrajahist asja, lõpetasime koera matusega.»
See juhtus läinud laupäeval Viljandi vallas Tohvri lähedal Vanaveski jahialal, kuhu oli kogunenud seitse jahimeest viie koeraga. Teiste seas tuli oma koeraga algaja jahimees, kel relvaluba ei ole. Paarikümneaastase jahikogemusega jahijuhataja leppis koerast ilma jäänud noore kütiga kokku, et kõneleb juhtunust tema eest.
«Kell oli ühe paiku päeval ning seda, et seal võiksid parasjagu ringi luusida hundid, keegi kahtlustada ei osanud,» nentis Jaadla. «Küll võinuks huntidel olla aimu sellest, et meie sinna tulime. Autod sõitsid, inimesed liikusid, varem oli kõlanud läheduses metssea laskmisel püssipauk. Olnuks loogiline, et hundid oleksid seepeale minema läinud.»
Poolteiseaastane Vene-Euroopa laika Ulk jooksis metsa ning omanik vaatas GPS-seadme järgi, kus ta liigub. Mõne aja pärast jäi Ulk paigale ja lasi kuuldavale mitu haugatust, misjärel saabus vaikus. GPS-seade näitas, et koer on nelisada meetrit eemal ja püsib ühe koha peal.
«Asi tundus imelik. Noor jahimees kiirustas kohale ning nägi, et koer lebab maas ja tema ümber on viis hunti,» rääkis Jaadla. «Inimese ja huntide vahemaa oli umbes viisteist meetrit, aga kiskjad ei paistnud inimest kartvat. Vaid paar hunti eemaldus.»
Kütiga oli kaasa läinud Jaadla kahest koerast vanem ja suurem, too hoidis inimese ligi. Et noorel jahimehel püssi polnud, andis ta raadio teel teistele asjast teada ning palus huntide hirmutamiseks mitu lasku teha. Seepeale soed lahkusid. Koer oli aga surnud.
«Hiljem selgus, et ka minu koer oli metsas joostes hundiga kohtunud ja pureda saanud. Pärast nägime, kuidas üks hunt mõnisada meetrit eemal tee peale tuli. Seisis kümmekond sekundit, vaatas meid ja läks rahulikult metsa,» rääkis Jaadla. «Arvestades olukorda, kui metsas viibib inimesi ja käib aktiivne tegevus, jääb arusaamatuks huntide käitumine ja julgus.»
Paraku polnud laupäevane seik ainus omataoline, kus jahi käigus koer hundiga kohtub ning hunt näeb temas saaki.
«Nädalapäevad varem peeti samal jahialal samuti põdrajahti ja vaid tänu jahimehe kiirele tegutsemisele ehk hirmutuspaukudele õnnestus koer hundi eest päästa,» lausus Jaadla. «Ka sel juhul oli koer eemale jooksnud, kuid tema küljes oli seade, millega omanik kuulis looma häält. Koera ebatavalist urinat kuuldes tehti eemalt hirmutuslasud õhku ning koerani jõudes avanes vaatepilt, et hirmust tardunud koer lamas ja keeldus liikumast. Ümbruses märgati hundi jälgi.»
6. novembril olid hundid murdnud Võhma kandis jahi ajal kaks koera. Järgmisel päeval leiti tollest kandist koera käpp ja märgati hundi jälgi.
«Samal päeval ründas hundikari Pärnumaal Tihemetsa külje all Mustla küla lähedal taksikoera, kes oli kaasas rajakaamerat paigaldama läinud jahimehega. 23. novembril murdsid hundid jahikoera Harjumaal Kose kandis,» loetles Jaadla viimase aja murdmisjuhtumeid.
Küsimusele, kui ohutu on inimesel üksipäini luusida metsas, kus ka hundid tavatsevad liikuda, vastas Jaadla: «Võimalus, et hunt inimest ründab, on pigem väike. Küllap saavad hundid aru, kes neil vastas on.»
Viidates aga hiljutistele rünnakutele koerte vastu, märkis Jaadla, et hundid on julgemaks muutunud. Sellele viitab tema sõnul asjaolu, et kui varem võis teedel hundi jälgi kohata vaid siis, kui hunt oli risti üle tee läinud, siis nüüd on huntidel kombeks ka piki teed kõndida.