Absurdi mõju poliitilisele kultuurile
MILLEST KOOSNEB poliitika? Tahtes väljendada seda retsepti kujul, võiks selle kokku võtta kolme komponendiga: sülega soove, peotäis ressursse ja näpuotsaga absurdi. Kui kaks esimest komponenti on lugejale ehk hästi mõistetavad, siis viimati mainitu võib mõjuda mõneti üllatavalt. Samas on absurd poliitika lahutamatu osa, mis kipub kujunema poliitiliste kriiside ajendiks, kui selle osakaal «retseptis» muutub tavapärasest suuremaks. Sealjuures on sel komponendil komme kujundada olulisel määral meie poliitilist kultuuri.
Absurdi all pean ma silmas ebaloogilist või mõistuspäraselt põhjendamatut. Nii näiteks ei saa erinevalt osa inimeste arvamusest pidada praeguse valitsuse teket ebaloogiliseks, sest kõik kolm osalist on teinud pragmaatilised kaalutlused, miks on neil seda liitu vaja. Hoopis teine asi on arutleda selle üle, kuidas poliitikud koalitsioonis ja opositsioonis igapäevast tööd teevad.
Sarnaselt kohaliku poliitikaga tuleb ka arenenud demokraatiates ette olukordi, mida võiks liigitada absurdi valdkonda. Briti parlament, mille juured ulatuvad 800 aasta taha, on ikka ja jälle suutnud kogu maailma oma tegevusega üllatada. Selle värskeim näide on kahtlemata Brexit. Eesti poliitika tragikoomikat suurepäraselt kujutanud sari «Riigimehed» on kokku kirjutatud hulga tõsieluliste juhtumite põhjal – tõsi, rohkete kunstiliste liialdustega ning kokkukogutud juhtumid pärinevad ka eri aegadest. Ometi on just viimasel ajal hakatud rääkima, et «Riigimeestes» nähtu kahvatub praeguse poliitilise olukorra kõrval. Miks?
MÕISTUSPÄRASELT põhjendamatud tegevused löövad välja siis, kui üksikute persoonide huvid ja soovid kasvavad üle kollektiivsete (erakonna, parlamendi fraktsiooni, vabariigi valitsuse) taotluste. Kui kollektiivis eksisteerib reaalne koostöö, on suudetud ka kõige kirevamate persoonide nõudmised ära tasandada, sest ühine eesmärk on olnud olulisem. Kui koostöö mõraneb, hakkab poliitika argipäevas esinema rohkem tavatuid situatsioone.
Üks absurdi ilminguid demokraatlikus riigis on absoluutse võimu taotlus. Eesti poliitikas on olnud ikka ja jälle poliitikuid, kes on ministrina nõudnud endale ainuotsustaja õigust: helistagu ja tehtagu vastu vaidlemata! Omajagu sarnane telefoniõigusega. Taasiseseisvumisaja algusaastatel olla sellist asja omajagu ka esinenud, kuid mida arenenum on demokraatia, seda vähem seda võimaldatakse. Ministrid on siiski konkreetse valdkonna juhid, mitte kõikide otsuste langetajad ja kõikide asutuste valitsejad. Absoluutse võimu ihalejad soovivad aga kõikehõlmavat võimu, vähemasti nendel puhkudel, kui tuju tuleb.
Praegune olukord erineb varasemast selle poolest, et nüüd on meil valitsuse tasandil üksiku persooni asemel lausa erakond, kes tundub arvavat, et ministeeriume ja riiki võikski absoluutse võimu vaimus juhtida, sest kedagi teist peale iseenda ei saa uskuda. Usaldamatus on ulatunud nii kaugele, et nüüdseks endine maaeluminister otsib riigikogu esimehelt saadud seadmega oma kabinetist «lutikaid» ning rahandusminister käib avalikus meedias välja provokatiivseid ja kinnitamata väiteid riigisaladustest (sic!), mis on juba iseenesest mõistusevastane.
Mingile osale elanikkonnale tundub niisugune riigijuhtimine sobivat, olgugi et just selline mudel pärsib demokraatlikku riigijuhtimist ja on soodne pinnas korruptsioonile. Võib isegi öelda, et jahvatab niinimetatud süvariigi veskeid. Mida vähem inimesi saab otsustada, seda lihtsam on otsuseid ka kallutada.
SELLINE STIIL meenutab XX ja XXI sajandi jooksul välja kujundatud Lääne-Euroopa demokraatia asemel 80-ndate USA politseimäruleid, kus peategelane on tahumatu võmm, kes juhindub eesmärgist tagada õiguse kõrval oma äranägemise järgi õiglus ning kel on sügavalt savi sellest, mida ülejäänud maailm temast arvab. Nagu on kõlanud mitmest säärasest märulist: «I never broke the law. I am the law!» Nii võivad Willised, Stalloned, Seagalid ja muud märulikangelased mõjuda kinoekraanil omamoodi võluvalt, kuid riigijuhina annavad «kirglikud rusikakangelased» demokraatia jätkusuutlikkusele valusaid maksahaake. Tegu on omamoodi lumepalliefektiga, mis hakkab vormima poliitikat laiemalt.
Esiteks annab selline stiil riigi tasandil kui mitte otsese, siis vähemasti kaudse signaali, et kõva käe poliitika on aktsepteeritud mudel nii Toompeal kui ka esindusdemokraatias üldisemalt. Päeva pealt inimeste vallandamine poliitilistel motiividel pole paraku midagi uut. Kuid selle vähemasti näiline sagenemine annab põhjust küsida, kas me oleme juba tunnistamas mingit põhimõttelist muutust. 1 + 1 tehteid on veel vara teha, kuid tendentse tasub märgata.
Teiseks on võimupoliitikutel paratamatu mõju opositsioonile ja vastupidi. Toimivaid poliitilisi võtteid hakatakse teineteiselt maha viksima. Kui vastas on provokaator, ongi raske debatti pidada ning osalt möödapääsmatu on, et konstruktiivselt alustanud osapool läheb odavate trikkidega kaasa.
Nii võime näha ka parlamendi opositsiooni poolelt, et sõnadega käiakse ringi valimatult ja tagajärgedele mõtlemata. Kaja Kallase väide, et Jüri Ratas on oma ametikoha säilitamise nimel valmis Eesti maha müüma, liigitub samuti nõndanimetatud kõva sõna alla, sest tegu on siiski konkreetse ründava sildiga. Kuid Kaja Kallas – kahjuks või õnneks – ei suutnud sellise sõnumi edastaja rolli välja mängida. Ennekõike seetõttu, et vastas on poliitikud, kes on selles žanris palju spontaansemad ja usutavamad.
LEIAN, ET KUI kahel pool poliitilist rindejoont jääbki kestma debatt skaalal «Kumb suudab vängemalt öelda», on oht, et parlamendis kaob elementaarne ühisosa. Ühelt poolt võib ühisosa olla valdkondlik, näiteks et NATO on miski, millesse kuulumine ja panustamine on prioriteet. Süsteemi toimimise vaatevinklist tasub aga mõelda ka parlamendi kirjutamata reeglitest kinnipidamisele, mis on osa poliitilisest kultuurist. Seda, kui saadikud ja ministrid loobuvad koostöö saavutamise eesmärgil kirjutamata põhimõtetest kinnipidamisest, võib näha sammuna parlamentaarse demokraatia nõrgenemise poole.
Aga nagu sai enne mainitud, löövad poliitilised absurdsused minu hinnangul õitsele ennekõike siis, kui ühised eesmärgid ei käi enam personaalsetest soovidest üle. Praegu jääbki mulje, et pragmaatilistel kaalutlustel kokkutulnud erakondadel puudub valitsuses ühine eesmärk, mille poole minna. «Jätkusuutlik Eesti» on ilus sõnapaar, aga ütleb kahetsusväärselt vähe. Seetõttu saabki üks erakond halvata kogu riigiaparaadi sisulise töö absoluutse võimu haaramisega sarnanevate taotlustega. Kõigil kolmel erakonnal on omad eesmärgid, mis on vaja saavutada, kuid ühist visiooni pole mina veel tuvastanud.
ERAKONDADE ÜHISOSA puudumine kipub olema üha põletavam probleem. Kui esimesed paarkümmend aastat sai Eesti aina liikuda mõne suure eesmärgi poole, sest seda toetasid peaaegu kõik võtmeerakonnad (Vene vägede väljaviimine, liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga, euro käibele võtmine), siis praegu parteide vahel keskväljal sellist sihti pole. Tagajärjeks ongi soodne pinnas poliitilise absurdi suurenemiseks.
Kuidas vähendada absurdi osakaalu retseptis?
Esiteks tuleb püüda mõista, et poliitikute keskvälja teemad sõltuvad valijate soovidest. Teiseks mitte leppida sellega, kui poliitikud absurdiga tegelevad.