/nginx/o/2019/12/09/12798327t1hbaea.jpg)
ALUSTUSEKS tuleks ära öelda, et sellist koosviibimist, nagu allpool kirjeldatud, ei ole kunagi toimunud. Või kui ongi, ei ole mina seal osalenud. Alljärgnev lugu on puhtalt minu arvamus, kuidas see välja võiks näha. Pigem on see ilukirjanduslik katsetus, mille eesmärk on illustreerida mõtteid ja tundeid, mis valdavad mind, kui olen lugenud päevauudiseid praegu käivast tsirkusest.
KÕLE SÜGISILM. Pisut hämaras saalis ulatuvad soojakraadid napilt 15-ni. Esineja on külma trotsides oma kaabu lauanurgale asetanud. «Õõnespuit, ütlen ma teile, ajusurnud noh,» müriseb üle saali.
«Võimas! Viimati rääkis siin saalis niimoodi endine kolhoosiesimees, kui oli Tallinnast partei kongressilt naasnud. Sellist juhti me vajamegi! Muidu me nende liberastide ja globalistide vastu ei saa. Võtavad meilt viimasegi töö. Vallamaja lubasid ka muuta mingiks keskuseks, kus igasugu koosolekuid korraldada ja meie noorte pea sassi keerata,» pobiseb ukse kõrval seisev kõhukas vanamees. Ilmselgelt on ta seda päeva kaua oodanud ja ülevoolavalt rahulolev.
«Me toome elu maale tagasi. Selleks peame tegema õigeid otsuseid ja need valitsuses läbi suruma, sest mitte alati ei kiideta meie plaane kohe heaks. Me paneme ministeeriumides need 17 aastat mõttetult istunud ametnikud tööle ja kes hakkama ei saa, lendavad laia kaarega minema,» praalib esineja.
«Aga kuidas te need noored maale tagasi toote?» piiksatab kõhetu nooruk, kes tõenäoliselt hängiks muidu akendeta kultuurimajalobudikus, kui külas oleks alles veel mõni temaealine.
Küsimus ilmselgelt häirib kõnelejat, kuid ta suudab end talitseda. «Nagu ütlesin, me teeme õiget asja. Me hoiame võõrad siit eemal, et nad ei tuleks teile siia ajupesu tegema. Me-ee ... teeme neid asju, milles me oleme kokku leppinud. No näiteks ... No te saate ju ise ka aru, et ma ei saa teile neid siin kõiki ette lugeda, sest siis oleks süvariik kohe kallal. Kas te seda tahate või?»
ETTEHEITEV MÕMIN saalis sunnib nooruki taanduma, sest muidugi ta ei taha süvariiki. Ta küll ei tea, mis see täpselt on, aga näiteks naaberküla Mihkel olevat e-hääletanud konservatiivide poolt nagu õige Eesti heteroseksuaalne mees ikka, ometi selgunud naabrinaise Meeta teadmist mööda kontrollimisel, et Mihkli hääl on ikkagi Reformi häälte hulgas. Ja selle olevat avastanud see uus itiminister oma esimesel tööpäeval. Sest ega muidu teda kohe minema oleks aetud – kes siis mingi väikese müksu pärast lahti laskma hakkab, külas oleks siis ju pooled mehed töötud.
«Peaminister meie valitsuses on üldiselt kenasti hakkama saanud. Kui vaja, siis vabandab ilusasti. Kui vaja, siis viibutab näppu. Seda parema käe oma. See tähendab, et kõik on okei. Teate ju ikka seda okeimärki? Seda tehaksegi parema käega,» räägib alfamees edasi.
Meeleolu aina paraneb, valitsus on kontrolli all. Aga mida ikkagi nende kantsleritega teha?
«Saame hakkama. Me lubasime, et pead hakkavad veerema, ja seda te juba näete ju,» teatab parajasti kaabuta mees. «Noh, langevad ka mõned meie omadest, aga kaks ühe vastu on okei lahendus, sest läheb meie minister ja Reformi kantsler, aga asemele saame meie ministri ja meie kantsleri.»
Toiduahel kasvab. Pagan, õõnespuidul on ikka sügavust, selle peale me ei tulnudki kohe. Hea ikka, et meil see parajasti kaabuta kaabuga mees on – ilma temata koli või Kanadasse!
«Aga mis saab neist miljonitest teistest ametnikest, kelle süvariik paika on pannud ja kes meie pensioni arvelt palka saavad?» pärib naine esireas murelikult.
Kaabuta kaabuga mees vilksab pilgu lavalt alla. «Süvariik, see on meil prioriteet number üks. See on sotside ja Reformi punutud, aga me teeme edusamme selle purustamiseks. Me saime NATO-ga hakkama, nad kõik värisevad plaani B ootuses. Me saame ka süvariigist jagu!»
VANALDANE HÄRRA saali keskelt: «Aga mis Isamaa arvab?»
Kaabuta kaabuga mees põrnitseb pikalt saali keskpaika. Vanaldane härra vajub nii madalale, kui põrand võimaldab. Kaabut tal pole, aga silmi aitab siiski varjata nokats, mille valgele põhjale on trükitud kiri «Pärnu KEK».
«Isamaa ...» venitab kaabuta kaabuga mees. «Nendega on kõik korras. Miski naine ja mees, või oli see vastupidi, vajutavad vahel valesid nuppe, aga üldiselt nad on harjunud teksti pähe õppima ja pooled neist on sellega ennegi elatist teeninud. Saavad hakkama, kuigi vahel peame valitsuses mõned asjad nende eest ära tegema. Aga noh, eks suurem vend pea ikka vahel väiksemat aitama.»
«Aga pensionid? Millal need tõusevad? Te lubasite ju topelt,» uurib hoolitsetud välimuse ja kõlava häälega keskealine daam ning saab vastuseks: «Pensionid tulevad ka varsti. Me leppisime kokku – noh, seal koalitsioonis –, et enne teeb Isamaa seal mingid asjad ringi ja siis tulevadki. Meil rahandusminister käis juba Ameerikas neid asju kokku leppimas, kust see raha tuleb, ja talle seal mingid linnukesed juba laulsid, et varsti on need reformaritest rahapesijad meil kõik kenasti teada, ja siis vot sealt tulevadki need miljardid. Ja siis me veel võtame maksumaksja raha ära neilt ühendustelt. Neilt värvilistelt, kes meie noori rikuvad ja homodeks teevad.»
«See on küll hea, kui teistelt ka ära võetakse, siis ei saa nemad ka ja nii ongi ju võrdsem. Pensionide asjast küll suuremat sotti ei saanud, aga kõike ei saagi ju kohe. Mul mees Soomes tööl ja saab mitu tuhat palka seal,» mõtleb hoolitsetud välimusega daam endamisi.
«Aga lõpetuseks ma pean teid ka kiitma, head inimesed,» lausub esineja. «Kui te jätkuvalt annate meile oma toetuse, siis me garanteerime, et meil läheb hästi ja ka teie võite tulevikus paremini saada. Ja ärge lugege uudiseid kallutatud sopameediast – seal nad kõik valetavad. Näete, ma tõin teile ka konservatiivide ajalehe, siin on kõik täpselt kirjas, kuidas asjad on ja kuidas nad olema peavad. Lugege sealt.»
Ta osutab lava servas lauakesele, kus ootab paras ports värsket kirjandust koju viimiseks, ja läinud ta ongi. Meeleolu saalis on ülev. Haaratakse värsket ajalehte ja tuntakse rahuldust, et suur töö on tehtud. 17 aastat Reformi iket on purustatud ja maatasa tehtud. Omad on pukki pandud ja elu lill. Nüüd on vaja veel koju komberdada, et juba hommepäev uue, ilusa elu vilju maitsta.
JAH, NII ONGI. Õhtuti, kui olen teleka ees istudes loginud end sotsiaalmeediasse, sirvinud postitusi ja kommentaare, vahel ka ise vaidluses osalenud. Vahel mõni manitseb, et miks ma seda hunnikut torgin – tean ju, et hakkab haisema. Tõsi. Aga ma ei pea ka leppima sellega, et ühiskonnas on kõlavamateks arusaamadeks kujunenud need, mis pigem on iseloomulikud lollidemaale. Kuigi, jah, mida kuradit ma siin arvuti ees mitu tundi istusin?