Vihma käest räästa alla

Enn Siimer Foto: Elmo Riig

29. NOVEMBRIL kogunes Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia nõunike kogu arutama akadeemia järgmise aasta rahalist puudujääki. Juba kevadel andis ülikool akadeemiale (ütleksin, üleolevalt) teada, et 2020. aastal temalt tulev summa jääb nõutavast ligi 300 000 euro võrra väiksemaks. Nüüd on sellest 300 000 eurost saanud 400 000.

Ärevaks tegev signaal ajendas akadeemia direktorit Iñaki Sandovali juba aprillis pöörduma Viljandi linnavalitsuse poole palvega kompenseerida puudu jääv summa. Seda soovitati ka ülikoolist, viidates akadeemia olulisele rollile linnas. Loomulikult on akadeemia linnale ülimalt tähtis, kuid vähem tähtis pole ta kogu Eesti riigile. Tartu ülikooli Pärnu kolledžile teatavasti eraldas Pärnu linn analoogilises olukorras puudu jääva summa. Kuid Viljandi pole Pärnuga võrreldav ei linna ega ka eelarve suurust silmas pidades.

Olukord oli ja on kriitiline ning ega akadeemiale palju võimalusi jäänud ole. See ilmselt tingiski nõunike kogu kokkukutsumise. Nagu nähtus Sakalast, soovitas kogu ühe võimalusena kaaluda akadeemia taasiseseisvumist.

Aastatel 1991–2000, kui mina olin kultuurikolledži rektor, tuli samuti iga päev võidelda ellujäämise ja jätkusuutliku arengu eest ning olin siis põhimõtteliselt just iseseisva, kõiki erialasid ühendava väikese kõrgkooli patrioot. Nüüd aga soovitan põhjalikult kaaluda, mida annaks või võtaks taasiseseisvumine praegustes ühiskondlikes oludes. Mulle näib see väga kaheldava perspektiivina. Miks?

Esiteks juba seetõttu, et ülikooli üksusena eksisteeritud 15 aasta jooksul on kogu akadeemia töö aegamisi kohanenud just säärase juhtimisega. Nii-öelda pealaest jalatallani. Osa funktsioone on õigustatult loovutatud ülikoolile, sellest on lähtutud nii juhtimisstruktuuri kui ka uute töötajate valiku puhul. Kogu sellise aparaadi ümberstruktureerimine pole mitte ainult keeruline ja aeganõudev, vaid ka kaelamurdvalt kulukas ettevõtmine.

Õigustamaks oma nime, tuleks akadeemial Tartu ülikooli üksusena võidelda hoopis resoluutsemalt oma põhimõttelise positsiooni eest ülikoolis. Et akadeemia poleks ülikooli akadeemilise kuue revääril lihtsalt ilustus, mida võib kehvade aegade saabudes kõrvale lükata.

Teiseks: ainuüksi poliitiliselt, praegustes ühiskondlikes oludes oleks taasiseseisvumine vihma käest räästa alla minek. Praegu saab loota ja toetuda küll kultuuriminister Tõnis Lukasele, kes on alati olnud selle kooli patrioot ja toetaja, kuid keegi ei tea, kui kauaks selline toetus kestma jääb. Igasugused muud ministeeriumid võivad valitsuse nõudel tagada küll ühekordse toetuse, kuid sellised lubadused on nagu sireenide kaunis laul, millest järgnevatel aastatel võib alles jääda vaid kauge kaja.

ARVAN, ET akadeemia peaks jääma seotuks Tartu ülikooliga, seda enam, et ka ülikool ise on selle suhte jätkamisest huvitatud. Tuleb aga üksikasjalikult ja kõige kõrgemal tasemel uuesti läbi rääkida ning kindlalt fikseerida mõlemapoolsed kohustused ja garantiid, mis arvestaksid nii akadeemia kui ka ülikooli huve ja võimalusi. Ka siis, kui tuleks teha mingeid mööndusi kas õpetatavate erialade või tudengite arvu suhtes. Kindlasti aga tuleks nendesse läbirääkimistesse kaasata nii riigi kui ka Viljandi linna esindajad.