Ugala isemoodi pilguheit ajalukku

4. detsember 2019, 0:01 2 min lugemist

Ringo Ramul, Laura Kalle, Tarvo Vridolin, Martin Mill ja Jaana Kena kehastavad Ugala teatri töötajaid aastatest 1936-1937. FOTO: Heigo Teder

Laupäeval Ugalas esietendunud lavastus, Liis Aedmaa ja Laura Kalle «Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi» andis võimaluse vaadata rohkem kui 80 aasta taguse Ugala kulisside taha: see on valminud teatri kunagise dekoraatori Tseko Kangilaski aastatel 1936-1937 peetud majaraamatu põhjal.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele

Tellijale

«Enne eesriide tõusmist võib vesta Shakespeare’i tähtsusest ja sellest, kuivõrt peen asutis on siiski teaater kinoga võrreldes», seisab lavastuse kavas, milles on tsiteeritud 1927. aastal ilmunud komberaamatut. Ning kui publik on saalis istet võtnud, annab 17-aastase Ugala teatri näitleja Lydia Vohu (Laura Kalle) reipal häälel teada, et algamas on etendus ja tuleb vaikselt olla. «Kui aga etendus on lõppenud, võib tormata riideruumi pealisrõivaid saama. Inetu on aga sinna joosta enne, kui eesriie on langenud.»