Hooldajatöö psühholoogilised aspektid

Sirje Tulik Foto: Erakogu

RÄÄGIN HOOLDAJATÖÖST, just nagu minu isiklik arusaam sellest tööst on. Olen hooldajana töötanud kokku 25 aastat. Kolmandiku elust töötasin Viljandi haigla lasteosakonnas, mida praegu eraldi enam ei ole.

Selle 25 aasta jooksul on nähtud üht-teist ja kogetud nii mõndagi, on olnud kurbi ja rõõmsaid päevi. Patsientide hulgas on olnud ka omaenda sõpru. Kurb on, kui näed oma armsaid haiglavoodis, aga rõõmu teeb, kui saad neile toeks olla ja neid aidata ning näed positiivset tulemust, kui nad haiglast lahkuvad.

Võiksin neid aspekte, kuidas hooldustöö peaks käima ja arenema, kirja panna kirjanduse põhjal. Täna tahan aga rääkida enda seisukohast, sest mina olen see toorik, millest aeg on voolinud hea hooldaja. Olen muidugi see, kes ma olen, ja sinna pole midagi parata, aga ennast ja oma vaateid saab ju ka muuta, et oma kutserollis edasi areneda. Ausa ja eelarvamusteta vaatluse tulemusena võib iseennast tundma õppida. Ent me vajame ka teisi inimesi, kes meie käitumist tagasi peegeldavad.

Kas hooldaja elukutse on populaarne? Sageli olen kuulnud öeldavat, et see pole noortele, see pole atraktiivne, see ei paku eneseteostust ja seda ei tasustata vääriliselt. Ent igal tööl on oma plussid ja miinused ning just noorena on õige neid plusse ja miinuseid lahti mõtestada, neist õppida. Samas tean, et end arendada ja juurde õppida on vaja ka vanemas eas, eriti psühholoogia vallas. Ükskõik, kui raske või kerge töö esmavaatlusel paistab, vaeva tuleb ikka näha ja õppida ka ametikaaslaste kogemustest. Meil on ju siiski meeskonnatöö ja keegi pole öelnud, et töö peab kerge olema. Töö sisu ilmneb töö käigus ja töövõtteid saame ise vajadust mööda muuta, et parem oleks nii patsiendil kui ka endal. Koostöö on meil ju haigega, tema vajadusi silmas pidades.

TÖÖTAME INIMESTEGA, kes meid vajavad. Vajavad meie lähedust, pilku, sõna, puudutust. Vajavad otsest abi, et liikuda, olla hoitud ja kaitstud, siinsamas meditsiiniasutuses. Siit peaksid nad saama julguse ja oskused hakkamasaamiseks, kui lahkuvad kas koju või hooldekodusse. Sõna on kõige suurem abiline, millega patsiendile lähedale saame. Selleks on vaja suhelda, püüda aru saada patsiendi vajadustest nii psühholoogilise kui ka füüsilise poole pealt.

Hooldaja peab olema tähelepanelik ja kannatlik. Haigus ei vali aega, vanust ega sugu. On ilus ütlemine: elukevad kestab vaid korra, elu on hetk. Kord ütles mulle üks proua, et haigestumine oli talle suur šokk, sest ta oli kogu elu olnud tubli ja positiivne ning hoidnud tervist, kuid uutes oludes tuleb kohaneda oma keha ja vajadustega ning tuleb edasi minna, olenemata sellest, kuidas haigus kulgeb. Siin oleme meie, hooldajad, toeks ja kuulajaks. Just meie saame patsiendi seisundi kohta kõige rohkem infot ja aitame oma tähelepaneliku tööga.

Psühholoogiline pool on väga tähtis. Ka selles mõttes, et ise tuleb tugev olla ja mitte haliseda, et «Oi, kui raske!», nagu vahel juhtub. Tuleb oma hädasid tagasi hoida ja mitte riivata patsiendi nõrku kohti. See nõuab päris suurt diplomaatiat. On tarvis kannatlikkust ja head kontakti, et ennast patsiendile arusaadavaks teha ja temast aru saada. Kui hooldaja on positiivselt meelestatud ja saanud patsiendiga hea kontakti, on rõõm kahepoolne ning jõudu ja energiat tuleb juurde. Vahel on vaja ka kibestumist alla neelata, sest inimesed on erinevad ja haigused muudavad nende meeleolu. Hea hooldaja hing on aga avatud ja kannatamisvõimeline.

TULEB ETTE KA nii-öelda debatipäevi, mil patsient vaidleb: et ta ei suuda neelata, et ta ei taha ravimeid, et tal on valed ravimid  ... Siis konsulteerib hooldaja õega ja vajaduse korral õde arstiga ning patsient allutatakse ravi-hooldusplaanile.

Väga ebameeldivad on olukorrad, kui patsient on toodud kodust ja ta on halvasti hooldatud, lamatistega või must, ning järgmisel päeval tuleb perekond ja imestab: «Juba lamatised tekkinud! Mis hooldus teil siin on?» Või siis tullakse tohutute toidukottidega, justkui oleks lähedane meie juures näljas, too aga neelab halvasti, sööb väga vähe, tal on ükskõik sellest pingutatud tähelepanust. Sellised olukorrad nõuavad hooldajalt diskreetsust ja diplomaatiat. Iga päev on elus uus lehekülg ning hea huumorimeel aitab nii mõnestki olukorrast üle.

Patsiendi lähedased võivad olla ettearvamatud ja väsitavad. Tuleb valmis olla nende rahulolematuseks ja asjad rahulikult selgeks rääkida. See on vaimselt kurnav, aga kui vaim on väsinud, ei tule füüsiline keha enam järele. Halvim, mis võib meie töös ette tulla, on läbipõlemine. Meil on hulk töötajaid, kes rabelevad raha teenimise eesmärgil mitmes kohas töötada, mõtlemata tagajärgedele. Nii tekib aga emotsionaalne tühjusetunne, kaob entusiasm, väheneb töövõime, tekib füüsiline kurnatus.

HOOLDAJANA TUNNEN mõnikord puudust ka töökaaslaste toetusest. Pean silmas just õdesid ja arste. Me oleme kõik ühe meeskonna liikmed ning parima ravi- ja hooldustulemuse saavutamiseks vajab ka hooldaja head sõna ja vahel füüsilist abi. Lisaks võib tunda vahet kauaaegsete hooldajate ja värskelt kooli lõpetanute vahel. Igaühel meist on aga töös ja elus erinevad kogemused ning toetav suhtumine kollektiivis peaks olema enesestmõistetav.

Lisan siia isikliku kogemuse, mille sain tervise halvenedes. Olin hädas kulunud puusaliigese ja sellega kaasneva valuga. Alati linnast koju tulles istusin mitmes kohas, küll kaubanduskeskuses, küll bussijaamas – lihtsalt jalad ei kandnud. Ja alati jälgisin, mis minu ümber toimub: kõigil on kiire, suured kotid käes, lapsed näpu otsas ja süles ... Küllap haigused ja valud tulevadki meelde tuletama: aitab küll, nüüd on paus. Kui ise samamoodi tormasin, ei saanud aru midagi.

HOMMIKUL TULEVAD hooldajad tööle, säravad, energiat täis, naljatlevad. Lõunaks on näod aga juba teised ja õhtuks mõnel sammgi tönts. Jah, töö on raske, füüsiliselt ja vaimu võtab ka nõrgaks. Et kauem vormis püsida, on tarvis end säästa, märgata enda ümber muudki peale töö, suhelda, naljatleda, kallistada, näha halvas head ... Vajame sõbralikku suhtlemist nii töökaaslaste kui lähedastega. Vajame aega, et tegelda hobidega, mis pakuvad tõelist rahulolu.

Tervise tõttu olen mõnda aega tööst eemal olnud. Töölt ­eemale jäädes aheneb aga suhtlusring kiiresti ja tavapärase rutiini asemele tuleb liiga palju vaba aega. Varem teisi aidanuna ootan ka mina nüüd tähelepanu, naeratust, puudutust ...

Edu- ja ebaedukogemus on võrdselt olulised, siis oskad hinnata ennast ja oma tööd. Hoidkem oma tervist! Hoidkem oma patsiente ja lähedasi!