Liis Aedmaa: Viljandi inimesele on selles lavastuses palju avastamisrõõmu

Täna esietendub Ugalas Laura Kalle ja Liis Aedmaa lavastus «Kui me nüüd ei sure, ei sure me mitte kunagi», mis põhineb Ugala kunagise dekoraatori Tseko Kangilaski majaraamatul. Foto: Marko Saarm

Täna esietendub Ugalas lavastus, mis põhineb eriskummalisel materjalil – aastatest 1936-1937 pärineval paarisajaleheküljelisel majaraamatul, mida pidas teatri dekoraator Tseko Kangilaski. Liis Aedmaa ja Laura Kalle on Kangilaski tekstid elama pannud ning pealkirjastanud oma lavastuse «Kui me nüüd ei sure, ei sure me mitte kunagi!».

Liis Aedmaa ja Laura Kalle, kuidas te selle majaraamatu leidsite ja mis selles täpsemalt oli?

Liis Aedmaa: Ugala teatri trupi majaraamatut hooajast 1936/1937 mainitakse esimest korda 1950. aastatel ajalehes Sakala. Seal on üks väike artikkel, mis ütleb, et selline asi on olemas. Majaraamatust on kirjutatud ka 2005. aastal ilmunud teoses «Ugala aja lugu». Kui mina tulin 2013. aastal Ugalasse tööle, seda ajaloolist raamatut enam arhiivis polnud. Kui hakkasime kaks aastat hiljem majast välja kolima, tuli see lagedale teatri heliosakonnast. Näitasin seda ka Laurale ja see hakkas meis huvi äratama.

Majaraamatu seadis sisse Ugala dekoraator Tseko Kangilaski ja tema sulest pärineb ka enamik sissekandeid. Kuid seal on luuletusi, vaimukusi ja joonistusi ka kõigilt teistelt. Meid võluski selle raamatu isiklikkuse määr. Usun, et kui tollel ajal oleks olnud olemas Facebook, poleks seda majaraamatut sündinud. Sealsed omavahelised vestlused on midagi sarnast, nagu võiks olla ühe Facebooki grupi sisu.