Singisaba on unustatud

Sakala peatoimetaja Hans Väre Foto: Marko Saarm

Juhtimisõpikus «Valutud muutused» tutvustab Columbia Business Schooli professor Eric Abrahamson hulka võtteid, kuidas uuendada organisatsiooni mitte loovalt hävitades, nagu paljud soovitavad, vaid loovalt kombineerides. «Pidevate kurnavate muutuste ajastul aitab valu vähendamine muutusi suurendada,» õpetab juhtimisguru. See raamat avaldati 2004. aastal, mil sündis Facebook ja sõna «internet» kirjutati sageli suure tähega. Lõppeva kümnendi muutustega võrreldes olid toonased «pidevad kurnavad muutused» aga nagu paigaltammumine nõukogudeaegse Koidu poe singisabas.

Muutusi on mõistagi alati olnud, ka selliseid, mida inimene pole mõjutada saanud. Ehkki hansakoged pole siin ilmselt kunagi liikuma mahtunud, andis Pärnu–Viljandi–Tartu veetee hansalinna Viljandi kaubandusele tõenäoliselt päris hästi hoogu. Veetaseme alanedes läks ülevedamine raskemaks, kaubapaadid jäid tulemata ning kraamikoormad kolisid regedele ja vankritesse. Kui tuli pärisorjus – mis muu hulgas oli ka majanduslik süsteem –, siis see oli valus talupoegadele, selle kaotamine seevastu mõisnikele. Ja kui siis tulid veel aurumasinad, elekter, autod … Edasiliikumine tähendas alati ka tagasilööke.

Peaaegu kõik märkimisväärsed uuendused on aga aset leidnud palju pikema aja jooksul kui need, mida näeme praegu. Võiks öelda, et isegi muutumine on dramaatiliselt muutunud. Firmad kasvavad kiiresti hiigelsuureks ja kaovad siis maailmaareenilt unustusse. Keegi teenib megavarandusi, keegi kaotab kõik oma säästud. Ja me oleme alles suurte pöörete künnisel. Abrahamson õpetab, et eduka muudatuse tegemiseks tuleb sammu seada, aga eks sa katsu, kui ümberringi sündiv tõukab meid enda ees ja tempos võime valida ainult uuega sammu pidamise või rajalt kõrvale astumise vahel.