Viljandi parteikomitee siples nääride aegu igandite küüsis

Seitsmekümnendate aastate nääripidudel võisid lasteaialapsed alati kindlad olla, et näärimees neid unustanud pole. Foto: Viljandi muuseumi fotoarhiiv

Jõulukuused kipuvad linnades tänavu murduma — olgu Eestis või Soomes. Olid siis töömehed vanasti osavamad või kuused kõvemast puust?

Kõik teavad Tallinna jõulukuuse lugu, mis pärineb aastast 1441. Aga mis toimus samal ajal Viljandis? Tuleb arvata, et selliseid pidustusi peeti kuuse ümber ka meil. Miks peaksime arvama, et Tallinnas tehti midagi erakordset? Pigem võime oletada, et seal kirjapandud lugu on säilinud, kuid meil on keskaegsed paberid hävinud.

Kaks aega

Tartus pandi esimene kuusk Raekoja platsile aastal 1931 ja Tallinnas 1932. Viljandi ei jäänud teistest palju maha. Esimene elektrituledega ehitud jõulupuu püstitati siin Vabaduse väljakule aastal 1936.

Raekoda kaunistati elektrituledega 1937. ja 1938. aasta vahetusel. Kogu riigis oli see aasta lõpp eriti pidulik, sest 1. jaanuaril hakkas kehtima uus põhiseadus.
Tõrvikutega rongkäik suundus läbi linna Vabaduse platsile. Seal peeti vabaõhuaktus ning kuulati Tallinnast raadioreportaaži ja riigihoidja Konstantin Pätsi uusaastakõnet.

Kirsimäelt kõlas tervituseks 21 kahuripauku. Lauldi hümni ja helisesid kirikukellad. Linnapea August Maramaa pidas kõne, misjärel pidustused jätkusid.

Väljakukuuse tava püsis kogu Eesti Vabariigi aja ning jätkus 1960. aastate algul. Kuuski sai turult osta ning kodus jõulude pidamine oli tavaline.

Vanad inimesed ütlesid, et Stalin tegi sõja ajal kirikute uksed lahti, kuid Hruštšov upitas varsti esiplaanile võitleva ateismi. Käisin aastal 1957 Tallinnas Jaani kirikus leeris.

Nõukogude Liidus valitses ametlikult usuvabadus, kuid seda kodanikuõigust hakati kitsendama vaimulikele tehtavate ettekirjutustega. Leerilaste arv vähenes. Keskkoolilõpetajaid suunati noorte suvepäevadele.  

Kummaline kihk

1966. aasta kevadel asusin peaarhitektiametisse. Vahel tuli kolleegidega juttu möödunud aegadest. Ajavahemikul 1955—1963 oli Viljandi Rajooninõukogu Täitevkomitee esimees olnud Karl Latserus. Alluvad mäletasid seda meest hästi ja rääkisid temast kummalisi lugusid.

Karl Latserus oli Venemaa eestlane, sündinud Leningradi oblastis aastal 1903. Küllap tulenes sellest tema nime kummaline kirjapilt, aga rahvas ütles ikka Laatsarus, nagu on kirjas Uues Testamendis.

Karl Latserus oli rajooni täitevkomitee esimees, usuasjade volinik ja tuntud loengupidaja. Ühtlasi õpetas ta Viljandi kultuurharidustöö koolis ja laulis meeskooris Sakala. Sõjaveteran, juhtiv töötaja, haridus- ja kultuurihuviline — igati positiivne tegelane nõukogude mõõdupuu järgi.

Sellel mehel oli kummaline kihu võidelda usu vastu. Ta pidas täitevkomitee töötajatele ateismiloenguid ning eksamineeris neid.

Üks naistöötaja rääkis, kuidas Latserus oli saatnud ta kirikusse kuulama, kuidas õpetaja piiblit seletab, ning käskinud eksamil kritiseerida seda Latseruselt kuuldud ateismi põhitõdede valguses. Siis olnud eksam õiendatud.

Agar hull

Endine peaarhitekt Valdur Malmre meenutas, kuidas Latserus käskis tal koostada Viljandi Pauluse ja Jaani kiriku tornide mahatõmbamise projekti. See olnud arvatavasti sügisel 1961, kui põllutööd olid lõppenud ja traktorid vabad.

«Arvutage, mitu traktorit on vaja tõmbama ning millise jämedusega ja kui pikad peavad olema trossid. Kuhu ja kuidas tuleb need kinnitada ja kuhu paigutada traktorid?» sai ta esimehe kabinetis suulise korralduse. Olgu projekt kiiresti valmis ja temale esitatud. Kirikutornid kui võõra ideoloogia sümbolid tuleb hävitada.

Selline ogarus võttis Malmre tummaks. Mida sa agarale hullule vastad? Viljandi vanalinna muinsuskaitseala kehtestati alles aastal 1973. Tol ajal muinsuskaitset ei olnud, tuli kähku midagi välja mõelda.

Läinud mõni päev ja esimees nõudnud peaarhitektilt aru, kas projekt on valmis. Malmre vastanud: «Seltsimees Latserus, see on võimatu.»

«Kuidas võimatu, kui mina nõuan?» pinninud esimees laua tagant püsti karates.

«Kirikute torne ei tohi puutuda,» kostnud Malmre kindlameelselt. «Mis jutt see on?» tõstnud Latserus häält.

Malmre selgitanud, et kirikute tornid on triangulatsiooni süsteemi orientiirid ning seetõttu sõjaväele kaartide täpsustamiseks ja sõjalennukitele orienteerumiseks väga vajalikud. Kui esimees peab kirikutornide mahatõmbamist vajalikuks, tehku kiri ja võtku sõjaväelt kirjalik nõusolek.

Jumalat see mees ei kartnud, aga Vene sõjaväge küll. Rohkem tornide lammutamisest juttu ei olnud.

Viljandi igandid

Tormame 1971. aasta sündmuste keerisesse. Jõulud olid tulemas ja ilm talviselt ilus. Läksin raekojast, kus töötasin, läbi lumise vanalinna rajooni täitevkomitee maja poole.

Selle ees Nõukogude väljakul — nüüd on selle koha nimi jälle Vabaduse plats — oli nagu igal aastal enne jõululaupäeva püsti pandud ilus kõrge kuusepuu. Lumehelbed langesid selle okstele ja möödujatele. Kõigil oli jõulumeeleolu. Värvilised tuled süüdati kuusel alles mõni päev enne aasta lõppu ning selleni oli veel aega.

Üle väljaku minnes nägin hoone ees suurt läikivat musta limusiini. Juht jalutas ja tegi suitsu. Sellist autot igal asutusel ei olnud — vist EKP Keskkomitee oma, arvasin.

Astusin majja. Trepil tuli mulle vastu kaks range näoga keskealist daami, mõlemal seljas pikk karakullkasukas ja peas samasugune müts nagu vene filmide kasakatel. Läksid uksest välja ja istusid autosse.

Paberid korda aetud, kõndisin maja keldrikorrusel asuvasse sööklasse. Oli lõunaaeg. EKP Viljandi Rajoonikomitee esimene sekretär Valter Udam tuli samuti sööma ja istus minu lauda.

Ütlesin, et nägin daame maja ees autosse istuvat, ja küsisin, keda autasustati. Udam hakkas naerma ja ütles: «Ei autasustatud, vaid kontrolliti. Mind.»

Tallinnas EKP Keskkomitees olla kaevatud, et Viljandi parteikomitee sipleb igandite küüsis. Ideoloogiarinde võitlejad sõitsid seepeale ette teatamata kohale.

Toona paiknesid täitevkomitee ja parteikomitee veel ühes majas ning Udami tööruumi aknad avanesid väljakule. Daamid tulnud tema kabinetti ja lugenud sõnad peale: parteikomitee on ideoloogiliselt nõrk, Udam peab jõule!

See oli ränk süüdistus. Valter Udam vaadanud aknast välja, saanud hea idee ning öelnud daamidele, ilma et silmgi oleks pilkunud: «See puu kasvab siin, mis ma pean tegema?»

Daamid silmitsenud ilusat lumiste okstega kuuske ja jäänud uskuma. Soovinud edu töös ja õnne isiklikus elus, nagu tollel ajal kombeks, ning kõndinud uksest välja.

Koolilapsed kirikus

Valter Udami asemele tulid uued mehed. Nendel polnud Eesti-aegset kooliharidust, millesse kuulus ka usuõpetus, ega külma asjaajamisnärvi, see-eest aga ohtralt võitleva ateismi vaimu.

Partei juhtidele ei meeldinud, et vanemate klasside õpilased käisid jõululaupäeval kirikus. Mis muud kui koolidele käsk kätte: saadetagu õpetajad kontrollima, kes jumalateenistusel käivad, ja karistatagu neid.

Raske meelega astusid kooliõpetajad kirikuuksest sisse, aga jäid oma südames kindlaks — meie lapsi üles ei anna.

Kirik oli täis rahvast, sealhulgas lapsi nii üksi kui vanematega. Õpetajad kandsid koolis ette ning sealt teatati parteikomiteesse: «Jah, kirikus oli lapsi, aga need polnud meie koolist.» Kõik aruanded olid nagu ühe vitsaga löödud.

Kontrolliti ka koole: äkki peavad jõule? Parteikomitee must Volga sõitis mööda linna ja vaatas, et koolide aknad valged poleks.

Mida teha? Kuidas lapsed kirikust eemal hoida? Ja siis tuli kellelgi hea mõte. Koolidele anti käsk korraldada sel ajal klassiõhtuid ja pidusid. Jälle sõideti mööda linna, sedapuhku kontrollimaks, et koolimajade aknad ikka oleksid valged.

Mis muud kui õhtul kõigis klassides tuled põlema! Jälle linnuke kirjas mõlemal pool, aga õpilased käisid endiselt kirikus.