Saadame seaduse remonti

Kalle Grünthal, riigikogu liige

FOTO: Erakogu

PARIMA JA HALVIMA SEADUSE tiitlit antakse Eestis välja juba aastaid. Eelmisel aastal oli žürii arvates parimaks seaduseks investeerimisfondide muudetud seadus, kusjuures parimate pjedestaalile mahtusid ka asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muudatused, mille tulemusena said maaomanikud nõuda tasu tehnovõrkude talumise eest. Halvimaks seaduseks valis žürii kinnisasja avalikes huvides võõrandamise.

Huvitav on see, et kuigi praegune aasta pole veel lõppenud, nimetas Eesti teenindusettevõtete liit halvima seaduse tiitli kandidaadiks muinsuskaitseseaduse, sest selle ja ehitusseaduse vahel on vastuolu. Liidu arvates piirab muinsuskaitseseadus liigselt omaniku õigust oma vara kasutada, samuti puudub mehhanism kaitse tühistamiseks juhtudel, kui kaitse ei ole põhjendatud, ning sellest tuleneb omakorda põhimõtteline küsimus: kas me tahame omanike riiki või ametnike riiki?

JUST SELLISE SÕNUMIGA tulid riigikogu õiguskomisjoni Eesti omanike keskliidu juhatuse liige Ott Rätsep, Valga linnaarhitekt Jiri Tintera ja Eesti ehitusettevõtjate liidu esindaja Arsi Koos oma esindajate, vandeadvokaatide Illimar Pärnamägi ja Allar Jõksiga. Neile oponeerisid muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie, kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna muinsuskaitsenõunik Liina Jänes ning kultuuriministeeriumi õigus- ja varahaldusosakonna juhataja Merle Põld.

Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie selgitas komisjonile, et ta peab täiesti normaalseks, et pärast seaduse vastuvõtmist hinnatakse selle mõju alles mingi aja jooksul. Et seadust selgitada, esines ta ettekandega, mille põhisõnum oli, et uue seadusega on omaniku jaoks varasemaga võrreldes oluliselt lihtsustatud kaitsealusel objektil tehtavate tööde korda. Samuti juhtis ta tähelepanu tõsiasjale, et ehitamiseks peetakse ehitamist ehitusseaduse mõistes. Kogu ülejäänud «ehitamine» ei kvalifitseerugi ehitamiseks, seega ei ole ehituskeelust rääkimine põhjendatud.

SELGITUSTEST HOOLIMATA andsid komisjoni liikmed uue muinsuskaitseseaduse pihta turmtuld. Valga linnaarhitekti arvates on muinsuskaitseseadust praegusel kujul otstarbekas rakendada seal, kus on suur ehitussurve. Need kohad on näiteks Tallinn ja Tartu. Aga väikelinnades, kust kiputakse nagunii ära minema, suurendavad seadusest tulenevad piirangud veelgi elanike kiusatust ära kolida. Samas toodi näide, et omanik andis kaitsealuse hoone riigile, sest kehtivate piirangute tõttu ei olnud enam otstarbekas selle kordategemisse investeerida. Hoone on nüüd muutunud kohalikule omavalitsusele kuluallikaks, sest pool kogu summast, mille riik eraldas kohalike kultuurimälestiste korrastamiseks, kulus selle katuse parandamiseks. Ilma seadusest tulenevate piiranguteta oleks hoone kordategemine ja kasutuselevõtt oluliselt vähem kulukas. Kuivõrd praegu eemaldatakse mälestis registrist ainult selle hävimise puhul, on maapiirkondades tekkimas olukord, kus kasulikum on lasta hoonel laguneda. Lahendusena pakkus Jiri Tintera välja seaduse erisused maapiirkondadele.

Samal seisukohal oli Allar Jõks, kes selgitas, et kehtivaid piiranguid on teoorias vähe, aga praktikas palju. Hoonet on lubatud näiteks müüa, aga «kaasavaraks» tulevad muinsuskaitsepiirangud võivad selle praktikas raskeks muuta, sest remonditegemine muutub ebamõistlikuks.

RAHULOLEMATUD OLID ka teiste piirkondade saadikud. Kes tundis muret Tallinna linnahalli olukorra pärast, kes juhtis tähelepanu Pärnu kaitsevööndite ulatusele, mille tõttu jäävad muinsuskaitsevööndisse ka «hruštšovkad».

Järva- ja Viljandimaa saadikuna viitasin ma kehtiva muinsuskaitseseaduse otsestele vastuoludele. Näiteks märgitakse ühes paragrahvis, et kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine on ühiskonna ühine kohustus. Teisalt aga täpsustatakse, et ühiskonna ühise säilitamiskohustusega on hõlmatud vaid ehitise omanik või valdaja.

Muinsuskaitseseaduse kohaselt on kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine meie ühine kohustus. Sama seadus ütleb aga, et mälestise ja muinsuskaitseala säilimise tagamiseks peab mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik või valdaja mälestist või ehitist hooldama ning vajaduse korral remontima. Kuhu on aga jäänud ühiskonna (kelle hulka kuulub Siim Raie sõnul muinsuskaitseamet) ühine kohustus?

Et minu käsutuses on Ants Relviku 2017. aasta uurimistöö, mis kätkeb endas Paides säilinud maju ja nende seisukorda, sain tuua välja näiteid varem kehtinud ja praegu kehtivast muinsuskaitseseadusest. Lõpuks asusin seisukohale, et seadused ei ole täitnud ega täida kultuuripärandi säilimise ja mitmekesisuse eesmärki.

Paides on praeguseks hävinud Tallinna tänav 22, Tallinna tänav 60/38 ja Rüütli tänav 8 maja, rääkimata Vallimäe külje all asuvast mälestiste nimekirja kantud Simsoni vesiveskist, millest on alles vaid varemed. Hävimisohus on Tallinna tänav 24, 32 ja 36 maja, lisaks mitu hoonet Rüütli tänaval jne.

Leidsin, et kultuuriväärtuste säilitamine on liigselt pandud omanike õlule. Seadus ei täida eesmärki, sest karmide nõuete tõttu ei saa hooneid mõistlikult kasutada ja need jäetakse lihtsalt lagunema. Riigi toetus peaks olema oluliselt suurem. Omaette probleem on veel selles, et eakamatele ja vähem kindlustatud omanikele käib hoone remont materiaalselt üle jõu. See, mis järgnes, ei hämmastanud aga ainult mind, vaid ka teisi komisjoni liikmeid. Igatahes jäi mul suu lahti, kui peadirektor ütles, et omanikuks olemine ei ole kohustus. See kõlas justkui: «Kui teile seadus või muinsuskaitseamet ei meeldi, siis loobuge omandist». Õigusriigis ikka väga karm väljaütlemine.

Midagi samalaadset ütles kunagi Jürgen Ligi: kui teile Eesti seadused ei meeldi, kolige ära. Tahan lisada ka Allar Jõksi hilisema kommentaari. Ta märkis, et ta imestaks väga, kui selline inimene saab uuesti peadirektoriks, ja sellest tuleks kultuuriministrit igal juhul teavitada, muidu ei saagi me ametnike riigist lahti.

Tegime ettepaneku lisada seadusesse lause, et omanik peab hooldama «mõistlikul määral», aga selle tõmbas Raie maha. Seetõttu nende kahe normi vastuolu tekkiski.

Istungi lõppedes tegin komisjonile ettepaneku saata muinsuskaitseseadus «garantiiremonti», sest bürokraatia muinsuskaitse valdkonnas on Eestis musternäide sellest, kuidas riik seab kodaniku ette ületamatud takistused. Tagajärjeks on lagunevad ja hääbuvad hooned.

Olen seisukohal, et kuigi uue muinsuskaitseseaduse autorid said tähistada «töövõitu», piirdub asi kodaniku vaates kosmeetiliste parandustega. Pigem oli eesmärk olemasoleva pildi kinnistamine ja valitud suuna jõuline süvendamine.

ISTUNGI LÕPPTULEMUSENA otsustas komisjon saata kultuuriminister Tõnis Lukasele märgukirja, mille resolutiivosa oli järgmine: «Õiguskomisjon, mis ei ole küll Riigikogus Muinsuskaitseseaduse menetlemisel juhtivkomisjon, kuid arvestades, et omandiõiguse probleemid on eraõiguse osana meie valdkonna teema, pöördume Teie poole ettepanekuga Muinsuskaitseseaduse rakendamispraktika ühtlustamise ja seaduse toimimise nn järelkontrolli raames analüüsida muu hulgas ka võimalusi, kas ja kuidas oleks võimalik leevendada kehtivate muinsuskaitseliste piirangute hulka ja intensiivsust, arvestades seejuures ka piirkondlikke erisusi, samuti, kuidas seaduse rakendamisel optimeerida haldusmenetlust selliselt, et vältida omanike vaatest liigset asjaajamist ja sellega kaasnevaid kulutusi, kahjustamata seejuures menetluse eesmärki ja tõhusust.»

Nüüd on pall kultuuriministeeriumi käes.

Tagasi üles
Back