Viljandi linnapea laenuraha ei karda

Marko Suurmägi
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi linnapea Loit Kivistik näeb suurt probleemi selles, et viljandlased saavad vähem palka kui Põhja-Eesti elanikud. Kõige kurvastavam on tendents, et käärid nende palkade vahel muudkui suurenevad.
Viljandi linnapea Loit Kivistik näeb suurt probleemi selles, et viljandlased saavad vähem palka kui Põhja-Eesti elanikud. Kõige kurvastavam on tendents, et käärid nende palkade vahel muudkui suurenevad. Foto: Elmo Riig / Sakala

Et kõik Viljandi pooleli olevad ehitused järgmisel aastal valmis saaksid, kavatsevad linnajuhid puuduva raha pangast laenata.

Eelarvet koostades selgus, et buumiaegse 2008. aastaga võrreldes laekub järgmisel aastal siinsete töötajate maksudest 1,6 miljonit eurot vähem. Seda summat linn pangast järgmise aasta eelarve katteks laenata tahabki.

Viljandi linnapea Loit Kivistik, kui lühinägelik või kaugelevaatav see ikkagi on, et volikogu ei vähenda tulude kahanedes kulusid, vaid laenab raha juurde?

Ma ei nimetaks seda nii, et tulud vähenevad, kulud kasvavad ja me ei tule omadega toime. Kui otsustaksime, et linn uuel aastal midagi ei investeeri, siis tuleksime toime. Kõik kohustused täidaksime ära ja kõik hädapärased tööd saaksid ka tehtud, aga arengut ei toimuks.

Õnneks või kahjuks on meil praegu pooleli europrojekte. Eeskätt kultuurimaja. 50 protsenti viljandlastest ootab seda väga, 25 protsenti mitte nii väga ja 25 protsenti ei saa üldse aru, miks seda tehakse, aga selge on, et see tuleb lõpetada.

Prügimägi tuleb sulgeda ja lossimägede päästmine on tulevikku vaatav samm. Pika tänava remondist on räägitud aastaid, aga pole kuidagi tehtud saadud. 2012. aasta eelarvesse tahaks selle taas sisse kirjutada.

Kas selle tahtmise taga on ka selget lootust, et tänav saab korda?

Teeme ära!

Investeeringutest rääkides on üks kaugele vaatav samm ka Paalalinna kooli uue söökla ehitamine. Siis oleks meil võimalik algklasside maja maha jätta ja ühest kuluallikast vabaneda ehk maja kas välja rentida või lammutada.

Ükski neist investeeringutest pole minu meelest lühinägelik ja ma ei karda, et linna maksutulu laekumine väheneb sel määral nagu 2010. või 2011. aastal võrdluses 2008. aastaga. Siis tõmmati halduskulusid kõvasti kokku, aga peamiselt palkade arvelt. Hooneid valgena hoidma peab, kütma peab — see kõik jääb ju kulu poolele alles.

Et tulevikus saaks laen pangale tagasi makstud, on meil kolm peamist võimalust: kas suureneb maksumaksjate hulk, kerkivad palgad või peame tulevikus kõvasti kokku tõmbama. Mille arvelt me laename?

Eks see meie maksumaksjatelt tule. Mina deflatsiooni ei usu, pigem usun inflatsiooni. Usun, et meie laen pidevalt devalveerub ning pole karta, et me ei suuda seda tagasi maksta ja meie inimeste palgad veelgi langevad või töötuse määr suureneb.

Kui vaadata Viljandi suuremaid ettevõtteid, siis 75 protsenti neist otsib tööjõudu juurde ja Viljandis on puudu spetsialiste, mitte töökohti. Ma ei vaata roosade prillidega, aga mustades toonides ma linna tulevikku ei näe.

Praegune tendents on suhteliselt positiivne.

Üks halb märk on. Viljandimaa ja Eesti keskmise, eriti Põhja-Eesti keskmise palga vahel käärid kasvavad. Kui riik ütleb, et järgmisel aastal suureneb omavalitsuste tulubaas kaheksa protsenti, siis on see justkui must pori näkku.

Eesti keskmine võibki tõusta kaheksa protsenti, aga sel moel, et Tallinnas, Viimsis ja teistes Põhja-Eesti omavalitsustes kerkib tulubaas kümme-üksteist, aga meil ehk viis-kuus protsenti. Kurb, et me ei lähene Eesti keskmisele, vaid jääme sellest maha.

Kui me praegu laenu ei võta ja kavandatud investeeringuid ei tee, varitseb reaalne oht, et ka need inimesed, kes siin elavad, tahavad ära minna.

Kas palgavahe tuleneb sellest, et Viljandis makstakse näiteks keevitajale või raamatupidajale vähem kui nende Tallinna kolleegidele või on meil väiksema palgaga töökohad? Kas need töökohad, millele 75 protsenti ettevõtetest inimesi otsivad, on väikse palgaga?

Ütleks, et nii ja naa. Kindlasti saab keevitaja Viljandis vähem palka kui Tallinnas. Aga Viljandisse ei otsita ainult padjapüüriõmblejaid, vaid spetsialiste, kes saavad konkurentsivõimelist palka. Ma ei arva, et Viljandi ettevõtted on ainult odavtööjõule üles ehitatud. Paljude firmade keskmise palga näitajad on päris korralikud.

Toon ühe näite. Valdavalt arvatakse, et avalikus sektoris ehk linnaametis töötades teenib hästi. Viljandi palgal on koos õpetajate ja lasteaednikega 900 inimest ja me moodustame 11,5 protsenti Viljandi maksumaksjate hulgast. Samal ajal laekub maksutulu meilt 9 protsenti. See tähendab, et linna palgal olevate inimeste töötasu on väiksem kui linna keskmine.

Kas Viljandi palgal olevate inimeste töötasu järgmisel aastal tõuseb?

See seitse protsenti, mis palgafond tänavu septembris kasvas, jääb kehtima.

Palgatõus on seega ära olnud.

2012. aasta eelarvesse pole me palgatõusu juurde prognoosinud. Loomulikult otsime võimalust, kuidas taastada need palgad, mis olid 2008. aastal. Toona kärbiti neid mäletatavasti 15 protsenti.

Kas see, et linnaametis töötaja keskmine palk on Viljandi keskmisest madalam, annab linnavalitsuse töös ka kuidagi tunda? Kas on täitmata ametikohti või on mõnel kohal selliseid inimesi, kes ei saa tööga hakkama või ei sobi sinna?

Pean tunnistama, et ma ei tunneta sellist olukorda. See ei tähenda, et meil ei võiks olla tööl paremad inimesed, sest alati on kusagil keegi veel parem. Viimased töötajate otsingud (peaarhitekt ja arenguspetsialist — toimetus) näitavad, et meil on õnnestunud Viljandisse tagasi meelitada siit kunagi pealinna läinud inimesi. See viitab, et ollakse valmis tulema heasse elukeskkonda veidi madalama palga peale.

Vaadates uue aasta haridusosa eelarvet, siis see on üsna samasugune kui tänavu. Samas ootab Viljandit uuel aastal ees viimase paarikümne aasta suurim muudatus ja kogu koolisüsteem kujundatakse ümber. Kas te ei oska, ei julge või ei saa mõnel muul põhjusel välja arvutada, kas see toob linnaeelarvele võitu või kaotust?

Aus vastus on, et ei oska. Siin on nii palju muutujaid, et päris reaalsust me endale ette manada ei oska. Palju sõltub näiteks sellest, kuidas saab teoks õpetajate üleminek ühest koolist teise. Me ei tea ka seda, mis saab järgmise aasta kaheteistkümnendatest klassidest: kas nad lähevad uude kooli või lõpetavad senistes ruumides.

Eks lähiajal hakka selgust saama ja loomulikult loodame sellest käigust linnale väikest raha võita. Selge on aga see, et mingit suurt võitu või kaotust selle koolireformiga ei tule.

Kas see, kui kaheteistkümnendate klasside õpilased jäävad oma senistesse majadesse, tähendab linnale ka mingit rahakulu?

Ei. Eks siis hakka riik meile ka nende ruumide eest renti maksma. Sellisel juhul ei võta ministeerium tõenäoliselt kasutusele Paalalinna algklasside maja, sest õpilased peaksid Kaare kooli ära mahtuma.

Uue aasta investeeringute osas on juttu Kastani tänava järve uuendamisest, Pika tänava remondist ja Paalalinna kooli uuest sööklast. Järve uuendaja on leitud ja tänavaparandus on suvine töö, aga kas sööklaga on linnal tuli takus? Kas see peab olema 1. septembriks valmis?

Vastus sõltub sellestsamast kaheteistkümnendast klassist. Kui riigigümnaasium tahab Paalalinna kooli algklasside majja kolida, on tuli takus. Kui ei taha, siis justkui võiks venitada. Samas oleme koolide toitlustajale lubanud, et see söökla saab sügiseks valmis. Meie endi soov on, et asi valmiks septembriks.

Varasemad linnapead on rääkinud, et randa võiks veidi paremaks teha, ja mitmel aastal on selleks ka raha leitud. Mis saab 2012. aastal?

Rannas on tänaseks üht-teist tehtud ja minu meelest seal enam midagi ei karju. Praegu arutame endiselt järve põhja puhastamist ehk vetikate ja muda rannast väljatõstmist. Keskkonnaametist ei saa me aga kooskõlastust muidu, kui peame tegema projekti kogu järve kohta. Näis, kuhu me sellega jõuame, aga sügisel tahaks seda teha.

Eelarvetega on alati nii, et kõigeks raha ei jätku. Kui aasta jooksul õnnestub kusagilt lisaraha saada, siis kuhu see minema peaks?

Tänavatesse. Minu meelest oli see 2007. aastal, kui Viljandis viimati mõnda tänavat asfalteeriti. Pärast seda on olnud ainult lappimine. Viimane korralik asfalteerimine oli Vaksali tänaval, kus pealmine kiht maha freesiti ja uus viie sentimeetri paksune kiht asfaltbetooni peale pandi. Samal moel tahaks veel asfalteerida, sest nagu Vaksali tänava näide kinnitab, kestab selline teekate mitu aastat.

Viljandi tänavatel on palju probleeme. Need on aukus, aga ka kõverikud. Neid ei saa enam lumest korralikult puhastada, sest sahk puudutab vaid ühte küngast ja ülejäänud lohud on ikka lund täis. Kui Uut tänavat mööda linna sõita, on endalgi piinlik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles