Mitte ainult parkimisprobleemidest
VILJANDI PARKIMIS- ja liikluskorraldus on Sakala veergudel peaaegu igakuine teema. Küll on luubi all, kas parkida maksu eest või tasuta, küll parkimine ise, sest seda tehakse, kuidas juhtub, tihtipeale jäetakse sõiduk täiesti süüdimatult ka keelavate liiklusmärkide alla.
19. septembri Sakalas oli teema taas päevakorral selles võtmes, et kas parkimiskontroll peaks kuuluma politsei või linna ülesannete hulka (vaata Marko Suurmäe artiklit «Kes peaks kontrollima valesti parkijat? Politsei arvates linn ja linna arvates politsei»). Abilinnapea Kalvi Märtin avaldas arvamust, et kui see kuulub linna ülesannete hulka, on vaja palgata kaks korrakaitseametnikku, mis tähendab lisakulu. Minu meelest on selle sõnavõtuga ükskord ometi tunnistatud tõde ja astutud samm probleemi lahendamise poole.
TEKIB AGA KÜSIMUS, miks rakendada noid ametnikke vaid parkimise korraldamiseks? Haldusprobleeme on linnal palju. Talvel räägime libedatest ja hooldamata kõnniteedest. Aastast aastasse on see teema suuremal või vähemal määral ka Sakala lehekülgedele jõudnud ja alati samas võtmes: midagi ei tehta, süsteem lonkab, linnavalitsus laiutab käsi. Iga kord nenditakse kurvalt fakti, et selle töö peal on ainult üks ametnik ja too õnnetu ametnik kõikjale ei jõua. Mis sellest, et ka kesklinna kinnistuomanikud ei täida eeskirju (talvel kukkus Helmen Kütt Tartu tänaval nii, et vajas haiglaravi), kaugema kandi kõnniteedest ärme üldse räägime. Vastu kevadet tunnistatakse: tegime mõne suulise hoiatuse ja saatsime laiali märgukirju. Õnneks aga viis kevad jää ja lume enne, kui koristamiseni jõuti. Teemale pannakse punkt ja jäädakse uut aastat ootama, et asjaga otsast alustada.
Nii et ka sellises järelevalves oleksid abikäed teretulnud.
Parkimiseeskirjade rikkumine nii Viljandi linna keskel kui servades on probleem, millega puutun bussijuhina kahjuks tihti kokku. Kas te olete näinud, millised mõõtmed omandab parkimis- ja liikluskaos siis, kui linnas on mõni suurem üritus, näiteks ümber Viljandi järve jooks või koolide lõpetamine? Siis ei toimi ükski parkimist ja peatumist keelav või reguleeriv märk. Pargitakse, kuidas juhtub ja kuhu juhtub. Kõige suurem segadus on enamasti muidugi Kesklinna kooli juures. Seal tuleb ühissõidukijuhtidel suurte ürituste ajal tavaliselt teine marsruut leida, et näiteks Uueveskile pääseda: tänavad on sõna otseses mõttes kinni pargitud. Bussijuhid peavad ise kuidagi hakkama saama, linn pole selle olukorra lahendamiseks mingeid korraldusi ega nõuandeid jaganud.
KUI PALGATA EESPOOL mainitud korrakaitseametnikud, saaks neid kasutada mõnel väiksemal või ka suuremal üritusel abikätena turvamisel või liikluse reguleerimisel – muidugi peaksid nad enne saama vajaliku väljaõppe. Ei ole ju mõtet iga kord turvafirmat palgata ja selge on, et reguleerimata enam ei pääse. Ei maksa lootma jääda sellele, et inimestele liikluseeskirjad iseenesest paremini meelde tulevad või kaob ära «vajadus» autoga otse treppi sõita, et jumala eest paarsada meetrit jala ei peaks käima.
Tõsi on see, et iga uus ametnik või töötaja sööb linna niigi õhukest rahakotti veelgi tühjemaks. Samas on ju neid reegleid ja eeskirju, mida linn on oma territooriumil kehtestanud, rohkem kui ainult parkimine, libedatõrje ja lume lükkamine. Näiteks on iga linna siseneva põhitee alguses üle kaheksa tonni raskete veoautode sissesõitu keelav märk, mille all lause, et sisenemine on lubatud vaid linnavalitsuse loaga. Kas kõikidel linnas liiklevatel suurtel veoautodel on see luba? Kahtlen sügavalt.
SUVITI ON JUTTU puudest ja põõsastest, mis varjavad liiklusmärke. Oma territooriumi haljastust peab linn muidugi ise hooldama. Kui probleem saab alguse eraterritooriumilt, ei tule selle valdaja ehk ise selle peale, et tema põõsad võtavad pool kõnniteed, varjavad märke ja ristmikult väljasõitu.
Teemasid, millega need kaks ametnikku saaksid oma tööd korrektselt ja hoolikalt tehes linnale vajalikud olla, on kindlasti veel.
Kui seda tööd tehtaks südamega, on tõenäoline, et linnakassasse laekub midagi töökulude katmiseks ning ehk hakkavad linnas asjad olema nii, nagu on ette kirjutatud. Tulemus oleks loodetavasti see, et kõiksugused eeskirjad ja seadused, mille linn on oma territooriumil kehtestanud, saavad täidetud (või paremini täidetud) ning meie kõigi elukeskkond muutub turvalisemaks.
Tulles tagasi loo alguse juurde: esialgu on vist tõesti vaja kahte (või isegi enamat) ametnikku. Helges tulevikus saab ehk ka vähemaga hakkama. Ega inimene kipu seadust täitma, kui selle rikkumine on mugavam ja käegakatsutavaid tagajärgi ei ole. Linna eesmärk ei saa muidugi olla linnakassa trahvirahaga täitmine, ent põhjalikum järelevalve aitaks ehk inimestele seadusi meelde tuletada.
KUIDAS ON SELLE asja lahendanud meie naabrid Valmieras?
Muidugi ei saa me sealt midagi üks ühele üle võtta, palju jääb ka seaduste taha. Kui meil on munitsipaalpolitsei vaid Tallinnas, siis Lätis on see peaaegu igas omavalitsuse keskuses. Valmieras on see tegutsenud kuus aastat. Valmiera linnavalitsusel olid munitsipaalpolitsei asutamiseks täpselt samad põhjused, mille üle Viljandi praegu pead murrab. Politseil on teised prioriteedid ja põhiline mure oli ka seal valesti parkimine.
Sel aastal eraldas Valmiera peaaegu 53 miljoni eurosest eelarvest 364 000 eurot munitsipaalpolitseile. Mis ta selle eest sai? 20 töötajat, kes jälgivad nii riigi- kui kohaliku omavalitsuse seadustest kinnipidamist, kes aitavad korraldada politseireide, tagavad linna üritustel avalikku korda ja organiseerivad parkimist ning vajadusel trahvivad korrarikkujaid. On ka ööpäevane valve lühinumbril, kuhu saab teatada neist probleemidest, mis ei kuulu politsei pädevusse.
NAGU NÄHA, on tööpõld lai. Valmieras ollakse süsteemiga väga rahul ja ilma selleta ei kujuta keegi enam elu linnas ette.
Kui on probleem, siis on sellele ka lahendus. Niikaua kui linn ja politsei tulutult vaidlevad, voolab veel hulk vett Viljandi järve ning kaos nii parkimises kui muudes valupunktides jätkub.