Ära rapsi tühja, viljandimaalane!

Jaanika Toome, kodanikeühenduste konsultant Foto: Paul Meiesaar

TÄNA ON KODANIKUPÄEV – päev, kui on eriti sobilik kirjutada kodanikest ja kodanikuühiskonnast.

Olen Viljandimaal kuus aastat selles valdkonnas tegutsenud. Oma töös kodanikuühenduste konsultandina olen näinud, kuidas inimeste väikestest ideedest saavad alguse suured asjad. Samas on mõni idee ja algatus ka kustunud. Või ehk on need lihtsalt paremaid aegu ootama jäänud – seda me praegu ei tea.

Olen kuulanud paljusid inimesi, kel on oma unistus ja soov midagi (paremaks) teha või muuta. Olen neid toetanud, innustanud, julgustanud ning koostööle suunanud. Nende tegemistele kaasa elanud ja vahel koos nendega kurvastanud. Olen aru saanud, et see maailm, kus me toimetame, on põnev, aga vahel ka karm.

Millised on meie Viljandimaa kodanikud? Mina märkan, et Viljandimaa inimene hoolib, aitab, teeb koostööd, lööb kaasa. Teinekord on jälle tunne, et igaüks on omas nurgas ja elab oma elu. Kuidas sellest siis aru saada?

ALUSTAN SELLEST, et päris tihti toovad inimesed kodust välja tulemise põhjuseks selle, et nad ei saa ju ometi ei öelda. Õnneks üha enam kuuleb ka teisi, vahel lausa isekaid põhjusi. Kuid see «Ei saa ju ometi ei öelda!» on üks enam levinuid.

See paneb mind mõtlema, et vahel hoolime endast vähem kui teistest. Kui keegi palub, siis tuleme ikka ja teeme. Ma ei taha muidugi öelda, et aitama ei peaks, aga tähtis on mõelda, miks me seda või teist teeme, kas see läheb kokku meie väärtustega.

Muidugi eeldab see, et me teame, mis on meie väärtused. Kas meil on olnud piisavalt aega, et selle üle järele mõelda? Või elame kogu aeg nagu orav rattas ega keskendugi sellele, mida me oma elult tahame?

Seda läbi mõtlemata kiirustame teiste elusid päästma ja mitmesuguseid üritusi korraldama. Nii võibki tekkida olukord, et inimesed ei taha enam kuhugi minna, sest nad on saanud halbu kogemusi. Nad pole ennast hästi tundnud, sest pole saanud seda, mida on oodanud. Kas see on sullegi tuttav tunne? Aga mõtle, kas sulle oli selge, miks sa sinna osalema või midagi korraldama läksid?

MINA SOOVITAN ALATI enne, kui kuhugi tormad, läbi mõelda, miks sa seda tegema lähed. Usu mind, silmad säravad kauem, kui oled endale võtnud ka isikliku eesmärgi. Kui oled mõelnud läbi, miks just sina selles tegemises kaasa lööd.

Sel puhul ei ole isekus halb. Vahel peabki olema isekas. Täiesti aktsepteeritav on öelda, et ma panustan festivali korraldamisse, sest tahan kuuluda ägedasse meeskonda, kes annab mulle energiat veel mitmeks päevaks; ma panustan oma oskustega, et mingis valdkonnas veelgi paremaks saada. Samuti on täiesti aktsepteeritav öelda: «Ei. Seekord ma ei tule, sest see ei ole minu jaoks.» Ma soovitan need põhjused isegi kõva häälega välja öelda, siis on ka tegijatel teada, kuidas sind enda juures hoida, mida sulle pakkuda.

Vahel on kuulda ka sellist arvamust, et kuskil ei tehta midagi ja igav on. Mina ütlen siis alati nii: «Kas sa ise tead, mida sa tahad, ja kas sa ise oled selle heaks midagi teinud? Keegi ei saa sind kodust välja tuua, kui sa seda ise ei taha.»

Kodanikuühiskonnaga on meil lood hästi, kogu aeg toimub kuskil midagi. Ma arvan, et igal õhtul võib kuhugi minna ja midagi kogeda ning selle kaudu õppida, areneda. Mõnel üritusel, mõnel algatusel läheb hästi, mõnel mitte. Ühe üritusega tulevad inimesed kaasa, teisega mitte. Millest see sõltub?

Jälle võib sama öelda: kas ikka teatakse, miks tehakse seda, mida tehakse? Kas ikka peab korraldama võistlust, külapäeva või muud üritust üksnes seepärast, et seda on kogu aeg tehtud? Mis juhtub siis, kui seda enam ei tehta?

Ühingud peaksid võtma endale aega, et mõelda läbi oma tegevuste sisu. Kas jagatakse oma vabatahtlike infot oma väärtuste kohta? Kas tahetakse ka vabatahtlike käest teada, mis on nende ootused?

SOOVITAN VÕTTA AEGA, et käia üheskoos läbi oma liikmete ja siis ühingu miksid. Uskuge mind, kui ühingu ja liikmete miksid on leitud, hakkab juhtuma. Ja see sünergia, mis sellest tekib, on äge. Oled ju vahel seda tundnud?

Veel üks asi, millele pööran tähelepanu. Kui läheb kehvasti, on oluline sellest õppida. Rääkida, kuulata, teha järeldused ja ikka edasi minna. Või kui pärast arutelusid selgub, et aitab, siis aitab. Ka see on aktsepteeritav, kui mõni asi lihtsalt otsa saab.

Lõpetuseks võiksin küsida, miks mina oma tööd teen. Aga sellepärast, et ma tahan olla õnnelik. Ja uskuge, raske on olla õnnelik, kui sinu ümber on kõik õnnetud. Seega: mina tahan oma tööga anda panuse, et inimeste unistused täituksid ja nad oleksid õnnelikud. Ma näen, et kõik on võimalik.

Ja veel üks põhjus: mulle meeldib see mikside leidmine. Ma tahan õppida seda hästi tegema, aga selleks on vaja palju harjutada. Kui tunned, et vajad nõu, olen sinu jaoks Viljandimaa arenduskeskuses olemas.

Suur tänu teile, viljandimaalased, et märkate ja hoolite nii endast kui ka teistest. Mina julgen öelda, et Viljandimaal on kõik hästi. Mina usun meisse ja meie oskusesse mikse leida.