Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/11/21/12755164t1h60d0.jpg)
NIMBY (not in my back yard, eesti keeles «mitte minu tagahoovis») sündroom ehk nimbism on saanud läänemaailmas probleemiks möödunud sajandi keskpaigast, üldtuntud terminina on seda kasutatud alates 1980-ndatest. See ei seostu enamasti millegi positiivsega, sest tähendab kitsaste, omakasupüüdlike ja tihti ka lühinägelike isiklike huvide ettepoole seadmist ühiskonna või mis tahes laiematest huvidest.
Kõik ei ole loomulikult nii lihtne ja alustama peaks ehk hoopis sellest, et sageli on väga raske teha vahet nimbismi ja elukeskkonna kaitsmise vahel. Elukeskkonda tuleb kõnealusel juhul mõista kõige laiemalt, alates looduskeskkonnast või kultuuriväärtustest ja lõpetades sõna otseses mõttes normaalse elu võimalikkusega teatud piirkonnas või oludes. Omakasupüüdlikkust, küünilist hoolimatust ja lühinägelikkust leidub piisavalt ka «tegijate» hulgas, olgu need ärimehed või valitsuse palgal.
SUURIM HÄDA on vahest selles, et ka nimbism tõstab kilbile igasuguseid laia kõlapinda leidvaid positiivseid väärtusi ja praktikas on tihti raske, kui mitte võimatu teha vahet, kas argumendid on reaalsed või käib vaid trollimine. Seda enam, et igasugune emotsionaalne väärtus on niikuinii äärmiselt vaieldav substants.
Nimbism saab ühiskonnas esile kerkida ja probleemiks muutuda koos külluse saavutamisega. Loomulikult tuleb sellesse väitesse suhtuda ettevaatlikult: küllus ei ole kunagi absoluutne ega tähenda probleemitust, aga fakt on, et alates möödunud sajandi keskpaigast puudutas arenenud ühiskondades ikkagi ainult marginaalset vähemust oht surra nälga ja külma. Pisut lihtsustatult võib seda selgitada nii, et elu oli piisavalt heaks läinud. Näiteks polnud enam tähtis, et suur tee oleks otse küla taga – kiirabi ja tuletõrje ei jõuaks selle kaudu oluliselt kiiremini kohale.
Nii ei kaalugi välismaailmaga parema ühenduse saamine üles vaate halvenemist, müra lisandumist ja muid kaasaskäivaid ebamugavusi. Saadav ühiskondlik kasu hinnatakse väiksemaks oma isiklikust kahjust. Sama kehtib näiteks uue tehase rajamise plaani kohta: ümbruskonna elanikel on juba töökohad olemas, need on niikuinii kaugemal ja maakonna kui terviku probleemid ei lähe enam nii otseselt korda. Seega tasub riskida, et tehast sinna kanti ei tulegi. Ja kui maakond tasapisi vaesub, on alati keegi teine süüdi.
Mingis mõttes seisnebki nimbismi olemus selles, et kõigile on võimatu meeldida ja iga arendusega riivatakse kellegi huve. Jah, need huvid on enamasti isekad, kitsad ja lühinägelikud. See aga ei takista pingutamast, et ebameeldivused naabri kaela jätta. Naaber võib selles kontekstis tähendada füüsilist naabrit, naaberküla, tervet riiki või isegi maailmajagu. Minu mugavus, harjumused ja tihti tõepoolest ka rahaline kahju on mulle määratult olulisemad kui see kahju, mida kannab kogukond või riik tervikuna. Sealjuures, muide, mõõdetav rahaline kahju tänapäeva tsivilisatsioonis üldiselt korvatakse, aga alati tasub ju proovida rohkem küsida, eks ole.
Nimbismi ja selle poolvenna, patoloogilise virisemisega ühiskonnale tekitatav kahju on üks veel vähe uuritud aspekt. Võimalik, et seda ongi raske hinnata, sest tagajärjed avalduvad üldjuhul pikema aja peale ja nagu öeldud, on alati võimalik kõike halva ilma kaela ajada või lihtsalt eitada. Lisaks on tänapäeval ülimalt lihtne genereerida mis tahes «tõendusmaterjali» ja katsu sa pärast omakorda tõestada, et vastase argumendid on puhas sõnnik.
TARTUS TSELLULOOSITEHASE ümber käinud tralli saab vaadelda kui üsna tüüpilist nimbismi – monumentaalselt umbset, lollakat, pseudoargumentidel ja üleshaibitud valedel põhinevat ludiitlust. Saab vaadata Eesti majandusnäitajaid ja prognoose ning näha tartlasi ja nende toetajaid seismas hoopis teistsuguste loosungite all: «Tahame väikesi palku ja kõrget töötust!», «Tahame, et Tartu jääkski mõttetuks kolkaks, kust noored põgenevad!», «Ei tulevikule, ei arengule, ei perspektiividele!»
Ja siis pannakse Põlvas kinni sünnitusosakond ning Tartu regionaalhaigla juhtkond põhjendab paljusõnaliselt, kuidas seal ei anna taset hoida ja miks ei võiks sealt kõigi hädadega Tartusse sõita. Kuulu järgi olla keegi ministritest neile käratanud, et kuulge, Tallinnast vaadates olete sama mõttetu kolgas, kus ei tasu midagi üleval pidada – miks te ei võiks sealt Tallinna sõita?
Nimbismi kõik aspektid avalduvad siin üpris reljeefselt, alates sellest, et Tartus on veel päris hea elada. Mis sest, et rahvastik väheneb ja ärksam rahvas kolib minema, on ju ka jääjaid ja isegi juurdetulijaid. Ning pole midagi lihtsamat kui ignoreerida põhjuslikku seost hääbumise ja äri edendamisse suhtumise vahel.
Kummatigi on tõsi, et tselluloosi tootmisel pole õnnetused välistatud ja katastroofi tagajärgi ei korva täies mahus keegi. Maapiirkondade tühjenemises ja Tallinna ülepaisumises ei ole midagi positiivset ning kindlasti ei ole see kõik ainult kohalike põikpäise enesekesksuse tagajärg. Kuid Eesti regionaalpoliitika on omaette suur teema, millesse selles artiklis ei tahaks tungida. Ja nimbism laiutab ka Tallinnas.
ÜKS HUVITAV PROJEKT, kus NIMBY avaldub õige mitmel tasemel, on Rail Baltic. Leidub halamist «traditsioonide» üle kõigile tundmatus väljasurnud külas, labast pettust maakonna tasemel (looduskaitsealaks on kuulutatud ainult pendlivendade fantaasias eksisteerivad maa-alused jõed) ja terve rahvuse tasemel («Me oleme ju nii väike ja mõttetu riik, milleks meile raudtee ...»). See on õpikunäide ka selle kohta, milline relv on NIMBY sise- ja välisvaenlase käes. Üldsus oleks ammu unustanud külajoodiku, kes ajab mingit kelbast, et Rail Baltic rikub tema vaate sõnnikuhunnikule, kui teemat ei hoiaks elus laeva- ja veoautofirmade ja Venemaa raha.
Rail Baltic on hea näide sellestki, et nagu juba mainitud, pole asi üksnes lühinägelikus omakasupüüdlikus kiusus. Enamasti on nimbistide argumentatsioonil vähemalt mingis ulatuses tõsi taga. See on vaid kolossaalselt üle võimendatud ja kõik, mis võimalik, on väänatud negatiivsesse konnotatsiooni. Loomulikult on Rail Balticul omad ohud, alates sahkerdamisest trassimaaga ja lõpetades ülalpidamiskuludega. Loomulikult tähendab Rail Baltic teatavat ebamugavust kõigile, kelle lähedalt see mööda läheb.
Aga kas tee peab tingimata minema läbi hiie? Enamasti ei pea. Aga kas tee peab tegema aasa mingi üksiku maja pärast? Enamasti on mõistlikum see siiski lammutada. Kas jäätmejaam peab tulema eramajade rajooni? Enamasti on võimalik sellele leida igas mõttes parem asukoht kusagil mujal. Aga ohtlike hullude kinnimaja? No ei hakka ju kord nädalas relvastatud politseiahelik koertega põgenikke jälitama, nii et miks mitte?
Indikaatoriks võiks siin olla, kas protest puudutab ka laiemat ringi kui vaid kohalikke. Kas kaitstakse marginaalse vähemuse mugavust või laiemaid huve.
Teatud mõttes on loomulik, et ühiskondliku rikkuse kasvades tõusevad esiplaanile teisesed, pehmemad väärtused – kõik esteetilise, moraalse ja kultuurilise ning traditsioonidega seotu, aga ka lihtsalt mugavus. Veel kord: ka ainult mugavuse kaitsmises pole midagi halba, elu ei pea olema ettevalmistus põrguks. Küsimus on vaid selles, kui kaugele me laseme sel minna? Asja võib ju vaadelda nii, et NIMBY saavutas terve lääne ühiskonna mõttes oma tahtmise, kui kogu tööstus kolmandasse maailma kolis. Ainult et varsti kõnnivad ka teadmised ja oskused sellele järele.