Mingis mõttes seisnebki nimbismi olemus selles, et kõigile on võimatu meeldida ja iga arendusega riivatakse kellegi huve. Jah, need huvid on enamasti isekad, kitsad ja lühinägelikud. See aga ei takista pingutamast, et ebameeldivused naabri kaela jätta. Naaber võib selles kontekstis tähendada füüsilist naabrit, naaberküla, tervet riiki või isegi maailmajagu. Minu mugavus, harjumused ja tihti tõepoolest ka rahaline kahju on mulle määratult olulisemad kui see kahju, mida kannab kogukond või riik tervikuna. Sealjuures, muide, mõõdetav rahaline kahju tänapäeva tsivilisatsioonis üldiselt korvatakse, aga alati tasub ju proovida rohkem küsida, eks ole.
Nimbismi ja selle poolvenna, patoloogilise virisemisega ühiskonnale tekitatav kahju on üks veel vähe uuritud aspekt. Võimalik, et seda ongi raske hinnata, sest tagajärjed avalduvad üldjuhul pikema aja peale ja nagu öeldud, on alati võimalik kõike halva ilma kaela ajada või lihtsalt eitada. Lisaks on tänapäeval ülimalt lihtne genereerida mis tahes «tõendusmaterjali» ja katsu sa pärast omakorda tõestada, et vastase argumendid on puhas sõnnik.
TARTUS TSELLULOOSITEHASE ümber käinud tralli saab vaadelda kui üsna tüüpilist nimbismi – monumentaalselt umbset, lollakat, pseudoargumentidel ja üleshaibitud valedel põhinevat ludiitlust. Saab vaadata Eesti majandusnäitajaid ja prognoose ning näha tartlasi ja nende toetajaid seismas hoopis teistsuguste loosungite all: «Tahame väikesi palku ja kõrget töötust!», «Tahame, et Tartu jääkski mõttetuks kolkaks, kust noored põgenevad!», «Ei tulevikule, ei arengule, ei perspektiividele!»