Ebaõiglust võib vähendada riigi pitsatit ootamata

Juhan-Mart Salumäe, Viljandi linnavolikogu SDE saadikurühma esimees

FOTO: Andres Keil

16. NOVEMBRIL ilmus Delfis artikkel «Viljandlased tahavad lasteaednikele kooliõpetajatega võrdselt puhkepäevi», milles anti lugejale teada, et Viljandi linnavalitsus ja linnavolikogu edastasid riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku kehtestada sarnaselt üldharidus- ja huvikoolide õpetajatega ka lasteaiaõpetajatele 56-päevane põhipuhkus. Seda lugedes võib tõdeda, et korraga on nii hää meel kui mõru maitse.

Tõstatasime mainitud teema sotsiaaldemokraatide saadikurühma esindajatega aasta algul hariduskomisjonis. Olen täiesti nõus, et lasteaiaõpetajad väärivad üldhariduskooliõpetajatega võrdväärset kohtlemist. Ei ole päris nii, et kui laps saab vanemaks, muutub vastutus ühtäkki suuremaks. Lapse arengu toetamine on kogu aeg oluline. Mõneski mõttes on alushariduse roll isegi olulisem, aga see on minu subjektiivne tunnetus. Seega: kahe käega mainitud avalduse poolt!

Mõruks teeb asja see, et viimase kolme kuu jooksul oleme sotsiaaldemokraatide saadikurühmaga teinud volikogus kahel korral ettepaneku lisada arengukavasse punkt lasteaiaõpetajatele lisapuhkusepäevade võimaldamiseks. Seda kõike hariduskomisjonis kuuldu ja arutatu põhjal.

Nagu seisab ka Delfis mainitud avalduses, on mis tahes pedagoogiline töö vaimselt koormav ning seetõttu võimaldataksegi üldharidus- ja huvikoolide õpetajatele ülejäänud ametikohtadega võrreldes pikemat puhkust. Ei leidu ilmselt inimest, kes ei nõustuks, et lasteaiaõpetajatele langev koormus ja tööstress on sama suured. Küll aga on seadusest tulenevalt soositud olukord, kus ülekoormatud haridustöötaja, mida lasteaiaõpetaja vaieldamatult on, pannakse töötama lastega, kes vajavad eriti palju tähelepanu.

Kui tegu on Viljandi linna tegeliku tahtega, ei tohiks miski takistada meil seda oma arengukavasse panna. Ka mitte see, et riiklikult on asi vildakalt korraldatud.

Loomulikult mängib pedagoogide läbipõlemise ennetamises võtmerolli igapäevase töökeskkonna kujundamine, kuid ka kvaliteetse puhkuse rolli ei maksa alahinnata. Töötava õpetajana kinnitan, et «akude laadimise» kõrval tuleb puhkuse ajal teha ka senise töö analüüsi ja tutvuda uue metoodilise kirjandusega, sest tööaja keskel seda ei jõua. Seetõttu arutaski hariduskomisjon pikalt ja põhjalikult puhkuseteemat, sealhulgas korralduslikest ja finantsilistest aspektidest lähtudes.

Et 56 puhkusepäeva võimaldamine praeguse 42 asemel tähendanuks märkimisväärset eelarvelist lisakulu ja eeldanuks ulatuslikku asenduste korraldamist (teiste omavalitsuste kogemus), mõtlesime oma saadikurühmaga tulla lahenduse poole esiti ühe sammu võrra: võimaldada lasteaiaõpetajatele 42 päeva asemel 49 puhkusepäeva. Paraku hääletati see idee arengukava juhtkomisjonis maha.

Küsimus polnud selles, et keegi oleks olnud idee vastu, aga poldud kindlad, kas see arv peaks olema alguses 49. Ühtlasi leiti, et detailsema lahenduse leidmine eeldab veel põhjalikumaid arutelusid. Seda praegu määramatus tulevikus sõltuvalt riigikogu kultuurikomisjoni vastusest.

MINA EELISTANUKS ehk julgemat sammu, aga hea küll, võin mõneti ettevaatlikku lähenemist mõista. Pigem läbimõeldud ja korralik kui kiire ja rohmakas otsus. Otsustasime siiski teha veel ühe katse, seekord tasakaalukama. Pakkusime arengukavasse ja eelarvestrateegiasse reservtegevusena (eelarvet mõjutav tegevus, mida soovitakse ette võtta, kuid milleks parajasti raha pole või pole planeeritud) välja järgmise idee: «Tegevus: Viljandi linna lasteaiaõpetajatele tagatakse täiendavad tasustatud puhkusepäevad. Seletus: Viljandi linn võimaldab lasteaedades töötavatele lasteaiaõpetajatele aastas rohkem kui 42 puhkusepäeva. Elluviimine: perspektiivne (arengukava perioodi jooksul, kui leitakse katteallikad).»

Ehk siis pakkusime välja, et eesmärk võiks arengukavas kirjas olla. Punkt läks volikogus arengukava teisel lugemisel ka hääletusele, kuid tulemus oli kümme poolt, 14 vastu ja üks erapooletu. Ettepanek ei leidnud toetust, olgugi et see poleks kohest finantsilise kohustuse võtmist tähendanud. Säärases sõnastuses tähendanuks otsus, et selle nimel töötatakse eesmärgistatult edasi. Et see on prioriteet. Paraku ei julenud koalitsioon seda prioriteediks seada.

Loomulikult mängib pedagoogide läbipõlemise ennetamises võtmerolli igapäevase töökeskkonna kujundamine, kuid ka kvaliteetse puhkuse rolli ei maksa alahinnata.

NII ONGI MUL Delfi artiklit lugedes kahetised emotsioonid. Ühelt poolt on väga hea meel, et Viljandi linn on sellise avalduse välja saatnud. Üks samm on justkui edasi astutud. Kuid ühtegi siduvat otsust ega tahteavaldust (arengukava perspektiivne tegevus on ka omamoodi siduv tahe) pole seni tehtud.

Loomulikult võib arengukavasse teha igal aastal parandusettepanekuid, kuid mis ikkagi takistab praegu seda tahet eesmärgiks seada? Kui riik jätab ka sellest kirjast tulenevalt asjad nii, nagu need on praegu, kas siis kaob kõnealune soov meie eesmärkide loetelust ära ja laseme asjal unustusse vajuda?

Jääb üle loota, et Janika Gedvil, kes esindab koalitsioonis minu hinnangul hariduspoliitiliselt tasakaalukat mõistuse häält, suudab küsimust linnavalitsuses tähelepanu all hoida ka siis, kui ülejäänud raad peaks soovima ideed määramatusse lükata.

Loomulikult tasub seda küsimust arendades silmas pidada ka lasteaiaõpetajaid toetavat personali. Ma tean, et koalitsioonierakondade liikmete seas on veel inimesi, keda see teema kõnetab, mistõttu usun, et parteideülene kokkulepe on teostatav.

Kui tegu on Viljandi linna tegeliku tahtega, ei tohiks miski takistada meil seda oma arengukavasse panna. Ka mitte see, et riiklikult on asi vildakalt korraldatud. Metsloomatsirkusele piirangu kehtestamise tegime juba enne riikliku tasandi otsust ära (olgugi et suurte vaidluste saatel). Alati ei pea ootama, et äkki kuskil keegi midagi muudab. Ebaõiglust võib julgesti vähendada ka omast initsiatiivist kohapeal, riigi pitsatit ootamata.

Tagasi üles