Millest saab kohalike valimiste peateema?

Andres Laiapea, tavakodanik Foto: Erakogu

KUI PRAEGUNE valitsus püsib ja täidab koalitsioonilepingut, ei ole vaja olla selgeltnägija, et arvata ära, mis teema 2021. aasta kohalike valimiste eel Eestis kõige rohkem tähelepanu saab ja kirgi kütab.

Keskerakond, EKRE ja Isamaa leppisid kevadel koalitsioonilepingut koostades kokku, et kohalike valimistega ühel ajal korraldatakse rahvahääletus küsimuses, kas põhiseadust tuleks täiendada nii, et abielu oleks selles määratletud liiduna mehe ja naise vahel. Praegu ei ole põhiseaduses abielu defineeritud. Perekonnaseadus ütleb, et see sõlmitakse mehe ja naise vahel.

EKRE poliitikud on üritanud jätta oma toetajatele muljet, et põhiseaduse täiendamine abielu definitsiooniga viiks sooneutraalse kooseluseaduse tühistamiseni. Tegelikult nii ei juhtuks, sest registreeritud kooselu ja abielu on juriidiliselt erinevad mõisted. Ainus, mida sellega õnnestuks saavutada, on see, et loodaks põhiseaduslik takistus sooneutraalse abielu võimalikule seadustamisele kunagi tulevikus.

SUURT SISULIST tähtsust sel ei oleks, sest kooseluseaduse alusel registreerituna koos elavate isikute kohustused ja õigused saaks viia edaspidi lihtsalt vastavusse nendega, mis on perekonnaseaduse alusel abiellunud inimestel. Põhiseaduse täiendamine abielu definitsiooniga seda ei takistaks.

Teine lugu oleks, kui ka kooselu määratletaks juba põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel. Sellisel juhul tuleks sooneutraalne kooseluseadus tõesti tühistada. Aga niisugune määratlus oleks absurdne (seda tuleks siis ju mõista igasuguse muu kooselu kuulutamisena õigusvastaseks) ja seda ei nõua isegi EKRE, kuigi selle erakonna ridades võib kahtlemata leiduda inimesi, kes soovivad homoseksualismi rekriminaliseerimist. Igaüks võis ju hiljuti «Aktuaalsest kaamerast» näha, kuidas Tartus LGBT-vastase meeleavalduse korraldanud EKRE sealse ringkonna juht Merike Lumi teatas ajakirjanikele, et tema on «sellest ajast pärit, kui pandi vangi inimesed, kes on pederastid või lesbid». Tundus, et ta soovib näha kogu Eesti naasmist nendesse aegadesse.

Siinkohal tasub meenutada, et homoseksuaalne suhe täiskasvanud ja täiearuliste inimeste vahel otsustati Eestis dekriminaliseerida 90 aastat tagasi, kui riigikogu võttis vastu Eesti Vabariigi esimese kriminaalseadustiku. Nii enne seda kehtinud tsaariaegne nuhtlusseadus kui ka 1940. aastal Eestis kehtima pandud Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi kriminaalkoodeks käsitlesid seda kuriteona, mille eest oli ette nähtud karm karistus. Meie riikliku iseseisvuse taastamise järel otsustati sellisest poliitikast loobuda. On ülimalt ebatõenäoline, et selle juurde kunagi taas naastakse.

KAVANDATUD rahvahääletusel ei ole niisiis suurt sisulist tähtsust, kuid see kütaks ühiskonnas kindlasti kõvasti kirgi, sest teema on paljudele emotsionaalselt oluline. Sellest tulenevalt teravneks rahvahääletuse eel ka vastandlike leeride retooriline kisma, mis võib avalikus infoväljas kõik muud teemad enda alla matta. Seda enam, et ei ole sugugi kindel, kummale poole liisk lõpuks langeb.

Läinud kevadel inimõiguste keskuse tellimusel tehtud küsitluse kohaselt on sooneutraalse kooseluseaduse pooldajaid Eestis nüüdseks juba rohkem kui selle vastaseid. 59 protsenti eesti- ja 29 protsenti muukeelsetest vastajatest leidis, et samast soost elukaaslastel peab olema võimalus oma kooselu kooseluseaduse alusel ametlikult registreerida. Samas ei nõustunud 45 protsenti eesti- ja 22 protsenti muukeelsetest vastanutest väitega, et abielu lubamine samast soost elukaaslaste vahel vähendaks naise ja mehe vahelise abielu väärtust.

NEID PROTSENTE vaadates muutub selgemaks, miks on EKRE ning sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks võtnud nüüd nii fanaatiliselt sihikule Eesti LGBT ühingu. Ilmselt näevad nad selles organisatsioonis ohtlikku ideoloogilist vastast, kes tuleb enne kavandatud rahvahääletust rivist välja lüüa. Lõppude lõpuks on ju nende kujutluses käimas tänapäeva maailmas totaalne kultuurisõda, kus osapoolte eesmärk on oma vaenlased hävitada. Selline punkrimentaliteet enne rahvahääletust kindlasti süveneb, viies avaliku debati senisest veelgi suurema mürgistumiseni.

RAHVAHÄÄLETUSEGA kaasneks ilmselt ka suur õiguslik ja korralduslik segadus. Koalitsiooni plaani kohaselt ei peaks rahvahääletusele minema mitte põhiseaduse muutmise eelnõu ise, vaid küsimus, kas põhiseadust tuleks täiendada. Kui hääletus toimuks seaduseelnõu üle, peaks riigikogu selle tagasilükkamise korral laiali minema ja tuleks korraldada erakorralised parlamendivalimised. See võiks muuta rahvahääletuse sisuliselt valitsuse usaldushääletuseks. Kuna sellega riskeerida ei taheta, otsustati panna asi rahvahääletusele muu riigielu küsimusena. See aga tähendab, et rahvahääletusega põhiseadust veel ei muudetaks, isegi kui enamik selle muutmist toetab.

Kes selle rahvahääletuse otsuse siis ellu peaks viima? Kas riigikogu? Põhiseaduse muutmiseks riigikogus on vaja, et seda toetaks seal enamik kahest järjestikusest koosseisust või 2/3 saadikutest, kui põhiseadust tahetakse muuta kiireloomuliselt. Mis juhtub siis, kui riigikogus vajalikke hääli kokku ei saada? See on äärmiselt huvitav olukord juristidele analüüsimiseks. Kindlasti ei ole põhiseaduse mõttega kooskõlas see, et rahvahääletust põhiseaduse muutmise küsimuses ei taheta korraldada mitte selleks ettenähtud korras, vaid mingit ummikteed kasutades.

Korraldusliku segaduse põhjustab see, et hääleõiguslike isikute ring on üleriigilisel rahvahääletusel hoopis teistsugune kui kohalikel valimistel. Kohalikest valimistest võivad võtta osa valimispäevaks vähemalt 16-aastaseks saanud Eesti ja Euroopa Liidu kodanikud, kelle püsiv elukoht on rahvastikuregistri andmetel selles omavalitsuses, aga ka seal pikaajalise elamisloa või alalise elamisõiguse alusel elavad välismaalased. Rahvahääletusest võivad praegu kehtiva rahvahääletuse seaduse kohaselt võtta osa ainult Eesti kodanikud, sealhulgas alaliselt välisriikides elavad Eesti kodanikud, kes on saanud rahvahääletuse päevaks 18-aastaseks.

LEIDUB AGA veelgi tehnilisi nüansse, mis muudavad kohalike valimiste ja üleriigilise rahvahääletuse üheaegse korraldamise suureks peavaluks neile, kes hääletamist korraldama peavad.

Kõik eeltoodu tähendab, et Eesti avalik inforuum ummistub kohalike valimiste eel nendega sisuliselt mitteseotud, rahvahääletust puudutavate teemadega. Ei maksa arvata, et sellise täiusliku kaose tekitamine on kellegi ettekavatsetud, kuritahtlik plaan. See lihtsalt ongi praeguse valitsuskoalitsiooni tase.