/nginx/o/2019/11/18/12749199t1h6a20.jpg)
ANDRES MÄGI 14. novembri Sakalas ilmunud vastulause «Uued arenguvõimalused Viljandi laevamodellistidele» Marten Laanisto 8. novembri Sakalas avaldatud arvamusloole «Tormipilved laevamodellismi horisondil» ajendas mind kui laevamodellistide ringi juhendajat välja ütlema ka oma seisukohta.
Marten Laanisto on vabatahtlikult ja täiesti omal initsiatiivil võtnud oma õlule modellismiringi ja selle õpilaste arvamuste ja seisukohtade kaitsmise ringi kolimise asjus. Andres Mägi nimetab õpilaste esindajat ebaõigete väidete, mittetõeste väidete esitajaks ehk valetajaks. Need on rängad süüdistused. Püüan neid ümber lükata esitamise järjekorras.
ESIMENE VÄIDE on, et ringi juhendajaga ei ole ükski ametnik vahetanud ühtki sõna. Täiesti õige väide, sest kontaktisiku (Andres Mägi väljend huvikooli direktori kohta) teavitus linna plaanide kohta meid kolida toimus põgusalt huvikooli lahtiste uste päeval ja uute ruumide tutvustamine mõni nädal hiljem. Naiivse inimesena ootasin, et järgneb koosolek, arutelu kolimisvõimaluste ja -tingimuste üle. Seda ei tulnud. Esimene kohtumine leidis aset alles pärast seda, kui linnavalitsus oli juba otsustanud ringi kolimise Paalalinna kooli.
Teine väide on, et õpilaste ja vilistlaste nõudmistele vilistati. Samuti sisult õige. Linn oli peaaegu kõigile punktidele, mis puudutasid sisseseadet ja sisustust, vastanud: tuleb kaasa vanadest ruumidest. Vanades ehk siis praegustes ruumides on meil koos poistega endise kunstikooli, Vana-Võidu kutsekooli ja huvikooli kuuridest toodud mööbel, mis on lõhutud algosadeks ning ehitatud sobivaks ringi ruumidele ja tööle. Sama mööbel ei sobi kohe kindlasti uude keskkonda, sest uus keskkond nõuab ka uut planeeringut. Kolida saab ümber üksnes tööriistu ja seadmeid.
Lugejaid huvitab ehk ka minu kui ringijuhi arvamus kolimisprotsessi kohta.
Praegustesse ruumidesse kolimisele neli aastat tagasi eelnes ühine ruumidega tutvumine – asja juures olid linnapea, abilinnapea, huvikooli toonane direktor, ruumide omanik ja isegi juhendajad. Nüüdne teavitus käis kontaktisiku kaudu ja ultimatiivselt: kas Paalalinna kool või üldse mitte midagi. Alternatiivi ei pakutud.
Palju on näha loosungeid. Jutt uutest arenguvõimalustest (Andres Mägi vastulauses) ning sellest, et praegu renditavad ringiruumid arenguks võimalust ei anna (huvikooli direktori Piret Mädamürgi tsitaat Marko Suurmäe 5. novembri Sakalas ilmunud loost «Huvikool kolib kaht ringi ...»), on solvav ja alandav. Praegustes ruumides oleme jõudnud olukorrani, et teist aastat järjest on peaaegu kõik Eesti laevamodellismimeistri tiitlid tulnud Viljandisse, tänavu tuli meile ka üks Balti meistri tiitel. Ring on komplekteeritud, õppemaks laekub, õpilased püsivad, tulemusi saavutatakse. Mida veel tarvis? Mingile ruumipuudusele pole me kunagi viidanud, nagu jääb mulje Andres Mägi vastulausest. Meie ruume on kiitnud ja Baltikumi parimaiks nimetanud ka Eesti teiste modellismiringide endised ja praegused juhendajad.
Väidetakse, et praegune pind on ebakindel ja uus pakuks suuremat stabiilsust. Julgen selles kahelda. Eelmise linnavalitsuse strateegia oli kolida linna asutused rendipindadele. Koliti kunstikool, asutati huvikooli tehnikamaja, konkursid toimusid ka sotsiaalvaldkonna pindadele. Praegune linnavalitsus liigutab allasutusi linna pindadele. Kuhu liigutatakse meid uue linnavalitsuse ajal? Kas koduta ringid hakkavadki kolima valimistsükliga samas taktis? Ka Paalalinna kool võib kasvada ja laienemist vajada, riik võib seada koolidele lisaülesandeid. Kuhu vaadatakse kõigepealt, kui koolil on laienemisplaan?
Praegusesse asukohta on ringi õpilastel koolidest keskeltläbi 0,6–1,5 kilomeetrit. Paalalinna kooli kolimisega suureneks vahemaa umbes kaks korda. Kas lastel jagub entusiasmi võtta pärast pikka koolipäeva ette kuni kolmekilomeetrine rännak ja hiljem veel ka kodutee? Viimasest kolimiskogemusest lähtudes võib öelda, et mitte kõigil. Ringi 24-aastase tegutsemisaja jooksul on sadade õpilaste hulgas olnud vaid viis kuni kaheksa Paalalinna kooli õpilast. Miks? Pakun suurimaks põhjuseks sobimatu ühenduse Paalalinna ja teiste linnaosade vahel. Paalalinna asudes muutub see ring ainult selle linnaosa lastele mugavalt kättesaadavaks, ülejäänud peavad lootma lapsevanema «taksoteenusele».
KEVADISTE VÕISTLUSTE eel oleme käinud Jakobsoni kooli ujulas treeningutel. Suvel kasutame Viljandi järve – see on linna ainukene veekogu, kust leiab kasvudeta sopi, samuti on seal sillad, paadid ja muu meile vajalik taristu. Murele, kuidas me sinna jõuame, vastas huvikooli direktor: «Võtke takso!» Pigem oleks meil vaja bussi.
Lõpuks peatuks seisukohal, et kolimine on tavapärane elu osa. Härra Mägi võib-olla tõesti kolib iga nelja aasta tagant. Kindlasti on aga ka tema nõus, et uus koht nõuab sisseelamist ja ilmnevad tagasilöögid. Kolimine on äärmuslik tegevus, mis võetakse ette uute võimaluste avanemisel või seniste võimaluste kadumisel. Mina ei näe uues kohas ühtegi uut võimalust. Küll aga näeb linnavalitsus võimalust lõpetada maksumaksja raha ebamõistlik põletamine. Edu talle vabaneva rendi- ja palgaraha otstarbekamal investeerimisel!