Vaba mõte. Elada, et näha

Nõukogude aeg oli üks pikk painajalik õudusunenägu, siin pole midagi vaielda. Muidugi võib jahvatada sellest, et inimesed suhtlesid rohkem näost näkku, et osati tunda rõõmu väikestest asjadest ning et aastakümnete taha jääv muusika ja filmikunst teevad tänapäevasele meelelahutusele pika puuga ära. Kui ma üle õla vaatan, leian samuti minevikust helgeid mälestusi. Vahet pole, kas suur kollane kaljavaat, vihikute joonimine või kassettmakiga sõprade vahet sõelumine – kõigel on selline magusnukker igatsuse mekk juures. Aga see on okei, me räägime ikkagi inimeste noorusest. Noorus on alati ilus, ka siis, kui see tuleb mööda saata tankimürina saatel kartulikoori süües. Ja tegelikult ei taha ma üldse sellest rääkida.

Tellijale

Okupatsiooniaja kõige suurem kuritegu oli meie silmapiiri kinnimüürimine. Ühelt poolt inforuumi mõttes, teisalt reaalsete tõkkepuudega riigipiiril. Ja mis siin läänemaailma pääsemisest rääkida. Meie enda Eesti rannikualad ja saared olid nii range valve all, et ei pääsenud võimude teadmata seal liikuma põder ega pääsuke, inimhingest rääkimata.

Tagasi üles