Õpetajad teevad teatrit. Milleks see hea on?

Hetk Viljandi gümnaasiumi tantsulavastusest «Rehepapp». Esiplaanil parima meesnäitleja tiitli pälvinud Juhan-Mart Salumäe. Foto: Indrek Meos

Tänapäeval teevad teatrit kõik. Juba ainuüksi suuri ja väikseid teatreid, neid päristeatri tegijaid, on nii palju, et keegi ei tea nende täpset arvu.

Üksnes ametlike riigi- ja projektiteatrite uuslavastuste koguarv aastas on ligikaudu 250 – kaks korda suurem, kui veel kümmekond aastat tagasi. Kuidas neile küll publikut jagub, on mulle suur saladus. Teatriskäikude arv on viimastel aastatel püsinud stabiilselt 1,2 miljoni juures, mis on ligilähedaselt sama kui teatrikunsti kõrgajal, mil teater oli üks väheseid tõekuulutajaid ühiskondlikus sumbunud õhustikus, seega siis nõukogude aja lõpul. Selle arvuga oleme Euroopas esirinnas.

Et niisuguse teatrirohkuse juures püsivad veel ka harrastusteatrid, on tõeline ime. Kuid – NB! – ega nemad peagi arvestama saalitäitumust. Harrastajad (isegi kui nad on näitlejadiplomiga, mis polegi nii harv) eksisteerivad ikka iseenda pärast, et tegutseda rõõmuks iseendale – mis saakski olla üllam eesmärk.