Libateaduse tunnused

Anzori Barkalaja, eesti folklorist

FOTO: Elmo Riig

LIBATEADUSE definitsioon, esimene ja ettejuhtuv, Vikipeediast: «Libateaduse all peetakse silmas tegevusvaldkondi ning väiteid ja argumente, mida esitatakse teaduslikena, kuid mis tegelikult teaduse alla ei kuulu.» Võrdlus libahuntidega pole ehk päris täpne, kuigi jah, nii libateaduse kui libahundi mõistes on suur rahvaluuleline osa. Teaduse libastumisel või libastunud teadusel on nähtavad tunnused, mida talupojatarkus peab millegipärast põhjusteks. Võib-olla seepärast, et tegelikud põhjused on pealiskaudsele pilgule nähtamatud. Jätaks need põhjused veidike hilisemale ajale ning vaataks (soovitatavalt altkulmu) otsa tunnustele. Neid võib jagada laias laastus kolmeks.

Esimene tunnus on teaduslikkuse jäljendamine ning teine päristeaduslikkuse tõrjumine: teadlased ja arstid on lollid, suurfirmade kinnimakstud ... Kolmandaks on teadlaste endi võimu- ja ressursimängud, mida ei iseloomusta niivõrd elevandiluust torni võrdpilt kuivõrd Terry Pratchetti Kettamaailmast tuntud kultuuriantropoloogilised tähelepanekud Nähtamatu Ülikooli ja selle õppejõududest asukate teemal. Otstarbekuse huvides jätaks selle kolmanda esialgu kõrvale. Akadeemikute «Hortus deliciarumi» labürindis orienteerumine nõuaks kogu tähelepanu ja pingutuse endale, jättes teaduslikkuse jäljendamise ja teaduslikkuse kõrvaletõrjumise uurimise ikaldusse.

KÕRVALEKALLETE ja viltuvedamiste mõõtmiseks on muidugi tarvis mõõdupuud. Teaduslikkuse kõige olulisem omadus on esitatud jutu ja väidete järelekontrollitavus ja vajadusel ümberlükatavus. Kogu mäng on üles ehitatud loogikale, täpsusele ja asjakohasusele. Eelduseks on kõigi asjaosaliste tõearmastus ning kriitikameel (mitte segamini ajada lihtlabase kritiseerimise ehk näägutamisega). Määrav on tõendatud teadmine, kuni seda pole uute andmete ilmnemisel veenvalt ümber lükatud.

Teaduslikkuse jäljendamisel pole eelöelduga mingit pistmist. Sellel on teaduslikkusega sama palju pistmist kui mesilast jäljendaval kärbsel või teatud liiki liblikalisel, kes tarudes vargil käib. Teaduse sihilik teesklemine käib valikuliselt väliste tunnuste varjus, enamasti omakasu tagaajamise eesmärgil, aga tihtipeale ka harimatusest. Heaks näiteks on omaaegsed tubakareklaamid, kus valge arstikitliga prillikandja soovitas just seda või teist sigaretimarki sõnumitega «Teaduslikult tõestatud» ja «Teadlased tõmbavad». Lavakujunduse juurde kuulusid mikroskoobid, stetoskoobid, graafikud ja muu autoriteetne kola.

Hiljem mindi üle hambapastale, toidulisanditele ja kassitoidule. Praeguseks oleme jõudnud sotsiaalmeedias uriini ja Torusiili joomise, kristalliteraapia ning erinevate toodete ja tootmiste rohepesuni (inglise keeles greenwashing, mingi toote või äristrateegia vääralt keskkonnasõbralikuna esitamine – toimetus).

KUI SELLISTELT nähtustelt veidi püha preestrirüüd kergitada, tulevad selle alt enamasti välja kellegi inimeste hea- ja kergeusklikkusele üles ehitatud äriplaani karvased sääred. Inimesi pannakse tegema asju, sealhulgas oma aja, tähelepanu ja raha kulutamine, mida muidu poleks neil tulnud pähe teha ka veidras unenäos. Teadmise ja tõe sirmi varjus on peidus hoopis pime usk, millega inimestelt raha või tunnustust välja pumbatakse.

Seega pole midagi imestada, kui teaduslikkuse maski kasutavad moodsamad ususektid, nagu näiteks saientoloogia kirik, mille asutaja oli ulmekirjanik Hubbard, või poliitilised parteid. Viimati mainitute puhul pole tarvis kaugelt näiteid otsida: kui ikka mõnel võimukandjal on vaja mõni isiklik huvi avalikuks hüveks ümber kujundada, kutsutakse kohale mõni akadeemiliste tunnustega töövõtja. Too õmbleb tellimustööna tegelike eesmärkide katteks näiteks valla hariduse arengukava nimelise rüü, kuhu on valikuliselt sisse tikitud peenelt kõlavaid võõrsõnu ja viiteid teadusuuringutele, mille tegelik seos üllitisega nõuab piisavalt kõrget fantaasialendu, et kahtlasi üksikasju mitte märgata.

TEINE HEA NÄIDE on nähtus nimega keskkonnamõjude hindamine. Et mitte kohalikele kommunaalpoliitikutele liiga teha, tuleb ära märkida ka «suure raha» tegemine, kus mängus on suurriikide juhid, riikideülesed otsustuskogud ja suurkorporatsioonid. Enamasti seal ei teeselda teaduslikkust, vaid tõmmatakse teadus ise endale nahaks ümber. GMO ja Roundupi kombinatsiooni «teaduslikult tõendatud ohutus», kliimateadusliku väitluse varjus tehtav rohepesu CO2 kvootide või palmiõli äriks või siis tõenduspõhise teaduslikkuse kaardi kasutamine konkurentide turult väljatõrjumiseks on ainult mõned näited.

Siit edasi polegi vaja kaua või kaugele ekselda, et jõuda teaduslikkuse tõrjumise tagatubadesse. Ka siin on oluliseks käivitusjõuks kuulsus ja raha, vaimse ja materiaalse heaolu hangeldamine paljude käest väheste kätte. Usupõhiste sektide või püramiidskeemidele üles ehitatud võrgustike esmaseks hoiakuks, millega liikmeid püütakse, on kangelaslik, tihtilugu märtrimaiguline vastandumine. Ükskõik millele. «Peavooluteadus» või «peavoolumeditsiin» on piisavalt ähmased sildid, et sinna taha mahutada kõik koletised, mida uinuv mõistus kokku manada suudab. Mõistus uinub aga siis, kui kriitilise meele asemel asub rooli usk. Uinuva mõistusega on lihtsam mängida kui käpiknuku või marionetiga.

Samal ajal on teaduslik ja mõtlemisvigu vältida üritav loogika tõsikindla usu vastu võimetu. Seda võimetust võimendab sotsiaalvõrgustike tõejärgse ajastu sõnum, kus üritatakse juurutada arusaama, et kõik arvamused on võrdsed. Sealt edasi jõutakse üsna loomulikult seisukohani, et meie arvamus on samaväärne kui teie teadmine ja kuna meid on rohkem, siis meil on õigus. Usust kantud inimene võib vabalt öelda: «Ma ei tea sellest asjast midagi ega tahagi teada, aga ma arvan ja olen selle üle uhke» ning nii jääbki. Nõndanimetatud peavooluteaduse vastane «õigem» (ja tagakiusatud!) alternatiivõpetus on kõigutamatu.

TEADUSE JA TEADUSLIKE põhimõtete kuritarvitamise juhud on teretulnud vesi usupõhise äri veskitele. Asja ei tee paremaks ka need teadlased või teadusadministraatorid, kes omakasu nimel neis kaasa mängivad. Väikesele lisarahale või aupaistele on ju raske öelda kindlameelselt: «Tänan, ei!» Samas, üksiknäite või -kogemuse pealt meelevaldse üldistuse tegemine võimaldabki luua «peavoolumeditsiini», vaktsiini- või kliimavandenõu lugusid, mis siis kuulujutu iidvana levikumehhanismi kaudu isevõimenduvasse ringlusse saadetakse. Piisavalt sageli leidub sarnaste tunnustega üksikjuhtumeid, tihtipeale konkreetsetele asjaosalistele traagilisi ja tunnetega tugevalt laetuid, millega saab sõnumile hoogu juurde.

Kõigil ülal välja toodud tunnustel on loomulikult oma põhjused. Peamiseks põhjuseks pole seejuures niivõrd maailma, sealhulgas inimsuhete muutumine ostu-müügi- ja kasumipõhiseks kui see, et me kaldume enamasti mõtlemise asemel kiiresti ja vilunult reageerima. Nii nagu 24 kaadrit sekundis loovad illusiooni liikuvast pildist, loob juba valmis stereotüüpide kiire mängu toomine illusiooni mõtlemisest. Reageerimise stereotüübid oleme saanud kasvatuse ja haridusega. Aga see on juba eraldi arutluse teema.

Tagasi üles