Oma riiki ei leia ma üles

Harly Kirspuu

FOTO: Erakogu

VIIMASEL AJAL EI tunne ma enam oma riiki ära. Kui hiljuti Inglismaal Nottinghamis viibisin, avaldas üks tuttav kohalik eestlane arvamust, et vahest ongi kriitiline mass mõtlevaid ja hoolivaid kodanikke oma tsirkuse Eestis kokku pakkinud ning liikunud kuhugi mujale. Kui aga läbiroostetanud solgitoru enam ei pea, siis mis sealt välja paiskub?

Olen kuulnud väljendit «rassistide jõulud» kirjeldamaks olukorda, millest on saanud meie riigi igapäev, ega saa öelda, et see kuidagi vale oleks. Või on õigem sõna «palagan»? Ega meie valitsused ole suuremalt jaolt olnud just stahhaanovlased ja lõhkunud varavalgest hilisööni tööd teha, et 50 aastat okupatsiooni näiteks viiega tasa teha, aga see, mis praegu toimub, ei ole enam naljakas ka. Latt on juba tihedalt vastu muru, aga ikka osatakse end selle alt läbi kaevata.

PRAEGU SÜNDIV on ennemini kummaline kui midagi muud. Jabur ja totter. Seisad Sten­bocki ees ning vaatad, et kõik justkui toimib: inimesed käivad sisse-välja, korraldatakse pressikonverentse ja eeldatavasti makstakse kogu sellele pundile ka palka. Valitsus justkui oleks olemas. Aga ta ei valitse. Peaminister tuleb välja mingi avaldusega, universumi kõiksusest materialiseeruvad nobedasti kaks pahurat kaabuga tüüpi, kes vahutavad mikrofoni ja vehivad kätega, seepeale immitseb kaamerate ette taas peaminister, peksa saanud kutsika nägu ees, ning üritab selgeks teha, et ta ei mõelnud seda, mida ütles, ja kui äkki isegi mõtles, poleks ta pidanud seda ütlema.

Kõige selle tagajärjel on poliitiline kultuur meie üsna noores demokraatias muutunud täielikuks naljanumbriks. Nagu omaaegsed protestantide needmise tseremooniad Vatikanis: keegi ei saa aru ega tõenäoliselt ka usu, mis kasu neist saaks olla inimesele või elajale, aga teeme ikkagi, sest nii on varem tehtud.

See ei olnudki üle mõistuse ammu, kui praeguse nimega maaeluministeeriumi juhtis Tiit Tammsaar. Tema oli ka omal ajal üsna haruldane nähtus – põllumajandusminister, kellele põllumajandus ei olnudki raketiteadus. Kui Eesti Viljasalv lagedaks varastati (tuletame meelde, et mitte keegi pole selle teo eest päevagi vangis istunud), astus ta ise tagasi. Ometi ei käinud ju tema Jõgevalt vilja virutamas, seda tegid inimesed, suuresti tema parteikaaslased, kelle kohta sündmuste käigus selgus, et nad pidasid Viljasalve isiklikuks mängumaaks, selle vilja oma viljaks ja selle raha oma rahaks. Tammsaar aga võttis vastutuse, käitus nagu riigimees ja selgrooga poliitik. Ütles, et sõbrad, me oleme lääneriik, kus kehtivad lääne demokraatia normid, ja läks ära.

PRAEGUNE MAAELUMINISTER jääb vahele sellega, et ta maksis palka inimesele, kes samal ajal töötas tema juhitava ministeeriumi vastu, ning alguses paistab lootusrikkale vaatlejale, et kuskilt on juba näha taas tekkiva selgroo algeid, kui peaminister ütleb selge sõnaga, et selline asi on lubamatu ja maaeluminister peaks tagasi astuma. Seejärel aga purjetavad jälle ajakirjanike ette kaks kurja meest, kelle üks defineerivaid omadusi on see, et mitte keegi pole neid kunagi määranud ühtegi valitsust juhtima ja nad on saanud sinna kogemata rahva enamuse tahte vastaselt. Nood mehed urisevad natukene lähima mikrofoni poole ning peaminister tuleb, kõigile juba tuttav peksa saanud kutsika nägu ees, taas kaamerate ette ja täpsustab, et selline käitumine oleks lubamatu, kui Isa, Poeg ja Püha Kaabu samamoodi arvaksid. Aga ei arva, seega palume alandlikult luba seda poliitklounaadi jätkata.

Laulva revolutsiooni beebibuumist pärit kodanikuna (teatud seltskondades tuntud ka kui liberast, sallivuslane, lumehelbeke ja kapitalistliku lääne ideoloogia ees lömitaja) olen näinud siin maal erisuguseid aegu. Naljakas on, et mingi külahullude punt üritab, hambad ristis, tagasi tuua vanu häid aegu, mida – oleme ausad – Eesti puhul pole kunagi olnudki, pinguta või püksid jalast ära. Eriti imelik on näha, et selle seltskonna liikmed kujutavad endale ette, et nad on tõsiseltvõetavad kristlased ja õilsate traditsioonide kandjad, kes seisavad moraalsete väärtuste eest. Reaalsus on aga hoopis teine ning kahju kohe, et nad ei ürita tagasi tuua neid aegu, kui ministrid kurjalt kantslist kärkimise asemel käitusid nagu täiskasvanud inimesed, kes oma töölepingu ja -juhendi ka läbi on lugenud.

VÄIDETAVATE KRISTLASTE ja suurte moraaliverstapostide kohta on suur osa praegusest valitsusest hõivatud valetamisega, valetamise kohta valetamisega ja üleüldise ebakompetentsuse levitamisega. Heli ja pilt ei lähe kuidagi kokku, seltsimehed.

Sellise poliitkultuuri(tuse) tulemusena ongi tekkinud seltskond murelikke ja hoolivaid kaaskodanikke, kes käivad meeleavaldustel «valitsusvastasele kontingendile» selgeks tegemas, kuidas ligimesearmastuse käsk ei ole kristluses tähtis ning valitsus on tegelikult hea, kuigi ministrid jäävad silma naisepeksu, kõikvõimalike ähvarduste, paadunud putinofiilidele avaliku kiidulaulu laulmise ja üleüldise võitleva saamatuse propageerimisega. Pool sellest kaadrist ei paista ise ka aru saavat, kelle või mille vastu nad täpselt on, aga et läänelike väärtuste demokraatia toru on lõhkenud, tunnevad ka nemad, et neil on vaba voli mõnitada, karjuda ja oma kitsarinnalisust demonstreerida.

ALKOHOLIAKTSIISI langetamine ja absurdselt kiirustades kokkupandud pensionireform on ainukesed asjad, millega valitsuses poole aastaga on hakkama saadud, ning sellest üritatakse nüüd maalida pilti, nagu oleks see Heraklese vägitegu ja riigi iseseisvuse garant. Nendest, kes raiuvad, et me peaksime Euroopa Liidust välja minema, ei hakka ma üldse rääkima. Ühe kaabuga kaaskodaniku parastavad kommentaarid, et kellele ei meeldi, koligu Kanadasse, võivadki selle tagajärjeni viia: selgrooga ministrid vastutavad enda eest ja astuvad tagasi, asemele hulbib mingi ebakompetentne ollus, ligimesearmastajad kodanikud pakivad kotid ja loobuvad võitlemast ... Sellisel juhul tekib lihtsalt õigustatud küsimus, kes talle ja tema mõttekaaslastele selle poliittsirkuse korraldamise eest palka hakkab maksma, kui Eestis enam maksumaksjaid pole.

Tagasi üles