Riigikaitsekohus on vajalik samm

Kalle Grünthal Foto: Erakogu

MÖÖDUNUD KUU viimasel päeval oli riigikogu konverentsikeskuses sümpoosion, mille korraldasid Eesti reservohvitseride kogu, Eesti NATO ühing ja riigikaitsekomisjon. Arutuse all oli küsimus «Riigikaitsekohus, kas ja kuidas».

Riigikogu esimees Henn Põlluaas ütles avamisel, et seadused ning korra- ja õiguskaitsesüsteem peavad olema valmis erinevateks stsenaariumideks, ka sellisteks, mida me ei ­oota. «Riigikaitsekohtu tegelik ja efektiivne käivitamine on suur ja väga oluline samm meie riikliku julgeoleku, turvalisuse ja iseseisvuse tagamise suunas,» märkis esimees.

Kohe ettekande alguses tõstatas Rait Maruste küsimuse, kas riigikaitsekohus on vajalik, ning kui seda on vaja, siis millist ning milline on selle pädevus. Arutelu käigus jõuti järeldusele, et praegune Eestis kehtiv üldkohtusüsteem, mis menetleb ka kaitseväeteenistusalaseid süütegusid, ei ole nendeks ülesanneteks ette valmistatud. Nii rahu ajal kui ka sõjaseisukorras ja erakorralistes olukordades ei ole üldkohtusüsteem operatiivne ning sel pole valmidust kiiresti reageerida ja lahendada erakorralisi juhtumeid.

Näidetena võib tuua Tallinnas toimunud pronksiöö, mille rahutustes karistatuid peaaegu polnud. Või siis juhtum, kus teenistuses olev sõdur jätab täitmata ülema seadusliku käsu ja hakkab talle koguni füüsiliselt vastu. Viru jalaväepataljonis leidis aset vahejuhtum, kus viis sõdurit otsustasid omavoliliselt eirata korraldust osaleda pataljoni majanduspäeval ning peksid selle kohta ettekande teinud korrapidajat. Viru ringkonnaprokuratuur lõpetas asja menetlenud kohtu nõusolekul kaassõduri kallal vägivallatsenud ajateenijate suhtes kriminaalasja ja pani neile kohustuse teha vaid üldkasulikku tööd.

MILITAARSÜÜTEGUDEGA seonduvad regulatsioonid on omamoodi spetsiifilised, sisaldades muu hulgas valdkonna erialaste teadmiste vajadusi ning need on seotud ka riigisaladustega. Eelmärgitu põhjal asusid sümpoosionil osalejad seisukohale, et riigikaitsekohtu kohtunikuks võiks nimetada esimese või teise astme kohtu kohtuniku, kellel on Eesti Vabariigi ohvitseri auaste. Oma pädevuse piires peaksid kohtunikud süütegusid menetledes järgima kaht põhisuunda: militaarpersonali üldõigusrikkumised ja spetsiifilised militaarsfääriga seonduvad süüteod, mida menetletakse asja keerukust arvestades objektiivsuse huvides kauem.

Mõlemal juhul peaks menetlus vastama ausa õigusemõistmise üldistele põhimõtetele: otsustajate ja menetluse objektiivsus, otsustamine seaduse alusel, ärakuulamise ja kaitse võimaldamine ning edasikaebamine.

Hoiatava näite riigikaitsekohtute vajadustest tõi Kirilo Hankevitš Ukraina relvajõudude õigusosakonnast. Ta selgitas, et sõjakohtute kaotamise tõttu 2010. aastal Ukrainas valitseb pärast lahingute algust Ida-Ukrainas õigusemõistmises segadus. Kohtumõistmine venib. «Esimese astme kohtuotsuste ülevaatamine vältas aastaid ja kõik kriminaalasjad, mis algatati 2014. ja 2015. aastal, on tegelikult seniajani lahenduseta,» nentis Ukraina relvajõudude peastaabi õigusosakonna ülema asetäitja Hankevitš.

Analoogse sõnumi andis edasi Rait Maruste: «Tavaline üldmenetluskord militaarvaldkonnas on pikk, aeganõudev ja jõuab tulemuseni aastate pärast. Ja see sõjaväe keskkonda mitte kuidagi ei sobi.»

ÜKS ÕPETLIK NÄIDE: teatavasti toimus 1. detsembril 1924 riigipöördekatse, Nõukogude Liidu ebaõnnestunud võimuhaaramise katse Eestis. Ülestõusuga seotud isikute suhtes rakendus sõjakohtu määrustik, eriti nende suhtes, kes olid püüdnud maksvat riigikorda kukutada, loata relva kandnud, tapnud ja röövinud. Sõjakohus (sõjavälikohus) langetas otsuseid lihtmenetluse korras. Otsused olid kas surmanuhtlus või õigeksmõistmine. Välikohtute otsusega lasti maha 97 isikut.

Kuigi otsused olid karmid, levisid sõjakohtute otsuste tulemused kiiresti üle Eesti ning seetõttu jäid enamlaste planeeritud väljaastumised suuremas osas ära.

Seega on riigikaitsekohtul julgeoleku tasandil samasugune tähtsus nagu miinipildujatule ettevalmistaval löögil vaenlase tagalasse.