Uus-Meremaa piimandusäri tõi sära mulkide silmisse

Uus-Meremaal on 4,4 miljonit elanikku ja 4,4 miljonit lüpsilehma. Neid karjatatakse aasta ringi mägedes, seetõttu kaaluvad piimaandjad kõige rohkem 450 kilogrammi — nii on neil hõlpsam liikuda ja karjamaadki püsivad korras. Foto: Erakogu

«Võrratu loodus! Vanajumal on neile palju andnud: vulkaanilised mullad ja suurepärane kliima on põllumajanduse edendamiseks ideaalsed,» jagab Rein Männik oma hiljutise Uus-Meremaal käigu muljeid.

Tulundusühingu Mulgi Piim juhatuse esimees nendib, et see oli imeline reis.

Uus-Meremaa maanteedel sõites nägi ta lõputuid loomakarju. «150 kilomeetri pikkusel marsruudil luusisid kahel pool teed mägisel maastikul katkematult vonklevates koplites alumistel astangutel lehmad, ülalpool lihaveised ja hirved ning kõige kõrgemal lammaste armeed,» kirjeldab ta.

Reisi korraldaja, konsulent Nelly Oinuse sõnutsi tutvusid Viljandi- ja Tartumaa piimatootjad ja töötlejad novembrikuisel reisil Uus-Meremaa ühistulise piimandusäriga ning viibisid põgusalt ka Austraalias.

«Eesti karmist sügisest jõudsime Uus-Meremaa kevadesse lokkava looduse keskele. Õitsesid vägevad rododendronipõõsad ning igal pool olid mäed — ikka ja jälle mäed,» pajatab Rein Männik maast, mille ekspordist moodustavad 71 protsenti põllumajandus-, metsa- ja aiandussaadused ning mereannid.

Riigi põllumajandussaadustest läheb ekspordiks tervelt 95 protsenti, järelejääva viiega toidetakse 4,4 miljoni suurune elanikkond. Kliima on seal aasta ringi soe, ka kõige külmematel perioodidel ei lange temperatuur naljalt alla kümne plusskraadi. Sademeid on rikkalikult: keskmiselt 1500 millimeetrit aastas.

Piimatoodetest eksporditakse lõviosa Hiina, India, Jaapani, Korea ja Singapuri turgudele. Veidi võid ja piimapulbrit jõuab isegi Euroopasse. Spetsiaalset toetust põllumeestele ei anta, küll aga makstakse eksporditoetust.

Väikesed lehmad on vaprad mägironijad

Nelly Oinuse jutu järgi on sealsel mägisel maastikul põllukultuure viljelda keeruline ja seepärast on pearõhk loomakasvatusel. Et kari viibib aasta ringi väljas, ei ole tal vaja kapitaalset ulualust, aga koplid ja lüpsiplatsid on väga korralikud.

Nendeni jõudmiseks tuleb lehmadel läbida keskmiselt 2,5 kilomeetrit. Pole siis imeks panna, et loomad on kergekaalulised, kõige rohkem 450kilogrammised — nii on neil mägedes hõlpsam liikuda ja karjamaadki püsivad korras. Lehmade tervisele ja nende jalgade vastupidavusele pannakse suurt rõhku.

Rein Männiku tähelepanekute järgi kasutatakse Uus-Meremaal tööjõudu minimaalselt. Näiteks 1200pealises lehmafarmis oli lisaks ATVdega karjakutele ja ajamiskoertele ainult kaks lüpsjat.

Erinevalt Eestist, kus töötlejad maksavad tootjale piimakilogrammi eest, tasustatakse seal valgu ja rasva järgi. Uus-Meremaal annab üks lehm aastas neli tonni piima. Eesti kaheksa ja Iisraeli kaheteistkümne tonni kõrval on seda suhteliselt vähe. See-eest püsivad loomad seal kauem rivis: Eesti kahe-kolme asemel koguni kuus hooaega.

Kui meie lehmad vitsutavad ohtralt jõusööta, siis Uus-Meremaa piimaandjad saavad veidi vaid palmisäsi. Põhitoit tuleb Nelly Oinuse ütlemist mööda karjamaalt, hilissügisel antakse lisasöödana siledamatelt aladelt varutud silo.

Värske sperma annab elujõulisema vasika

Uus-Meremaa lehmakarjades kasutatakse hooajalist poegimist. Vasikad sünnivad kõik enam-vähem ühel ajal ning seetõttu on kuid, millal farmides lehmi ei lüpsta ja meiereidki on kinni.

Rein Männik tõdeb, et nii nagu Eestis, on sealgi piimakarja puhul põhiline kunstlik viljastamine. Erinevus on see, et kasutatakse värsket spermat, mis säilib maksimaalselt neli päeva. Külmutatust on see asjatundjate kinnitust mööda märksa parem, sest tagab elujõulisemad järglased. Sperma kogumist, kontrollimist, lahjendamist ja kõrtesse jaotamist oli eestlastel võimalik jälgida.

Karjamaade väetamiseks filtreeritakse Männiku sõnutsi lüpsiplatsidele kogunenud sõnnik läbi liiva ja veetakse hoidlatest koplitesse. Kaugemaid karjamaid rammutatakse lennukitelt mineraalväetistega.

Ka metsakasvatus on Uus-Meremaal üsna isesugune. Nimelt kasvavad puud seal väga kiiresti ning mänd saab raieküpseks juba 30 aastaga. Selle puit on küll meie omast mõnevõrra hõredam. Kasvatuspuidu all on haritavast maast seitse protsenti.

«Metsad asuvad põhiliselt mägedes, aga on väga hästi hooldatud. Langetamine on keeruline, selleks kasutatakse trosse ja eritehnikat. Raie järel istutatakse kohe uued puud,» kirjeldab Rein Männik.

Inimsööjad enam ei kimbuta

Tema meelest on Uus-Meremaa majandus väga heal järjel. «Sealsed inimesed elavad ratsionaalselt: kõrgest elatustasemest hoolimata on majad ja autod väikesed. Ka linnades on suurem osa ühepereelamud. Ahje seal ei ole, vajaduse korral kasutatakse elektrikütet. Kõik on väga puhas ning me ei märganud ühtegi joodikut.»

Peale selle, et meie kaasmaalased tutvusid Uus-Meremaa eestlastega, said nad osa ka maooride kontsertetendusest. Kannibalismimälestus hakkab seal tuhmuma. «1976. aastal võeti riigis vastu seadus, mis inimsöömise keelas,» selgitab Nelly Oinus.

«Suguharud majandavad end, müües maooride sümboleid ja traditsioone. Nad on sõbralikud ning hoiavad ja demonstreerivad rõõmuga oma kultuuri.»

Oinuse jutu järgi on maoori hõimud teinud palvuse kõikidele riigi sadamatele ja lennujaamadele, et igaüks, kes saabub, tunneks ennast turvaliselt ning oleks Uus-Meremaal viibimise ajal hingede kaitse all.

«Väga populaarne spordiala on Uus-Meremaal ragbi. Riigi koondise meeskonna logol on hiidsõnajalaleht, mille alumine pool kuupaistel sirab ja valgustab teed. Väidetavalt on see sümbol aidanud päästa paljude elu ning võimaldanud sihile jõuda,» jutustab Nelly Oinus.

Uus-Meremaa peamiseks märksõnaks nimetab ta kiivit — nii rahvuslinnu kui rahvusliku puuvilja tähenduses. Mõlemat leidus kõikjal rohkesti. Eestlaste delegatsioon käis kiiviistanduses, kuumaveeallikatega looduskaitsealal, helendavate ussikestega lubjakivikoobastes ja kaubasadamas. Samuti tutvusid meie kaasmaalased juustuvabriku töö ja lambakasvatusega.

Reisi õnnestumisse andis Nelly Oinuse jutu järgi suure panuse Eesti aukonsul Tõnu Loorpärg. Tema korraldas kokkusaamise põllu- ja metsamajanduse ministeeriumi esindaja Phil Jorneaux’ga, vastuvõtud farmerite ühenduses Dairy NZ ja kontsernis Fonterra.

Fonterra alla on koondunud 94 protsenti Uus-Meremaa piimatootmisest, töötlemisest ja turundamisest. See ettevõte suudaks Eesti aastase piimatoodangu töödelda kaheksa päevaga. Nelly Oinuse meelest oleks eestlastel sealsest koostööst väga palju õppida. Samuti hindab ta kõrgelt Uus-Meremaa nõustamistegevust. «Mina töötaksin seal suure rõõmuga,» kinnitab Eestis konsulendina tegutsev naine.

RIIK

Uus-Meremaal elab 4,4 miljonit inimest, pindala on 268 800 ruutkilomeetrit.
• Riik ekspordib enamiku põllumajandussaadusi.
• Lambaid on 32 miljonit, piimaveiseid 5,8 miljonit, lihaveiseid 3,9 miljonit ning kasvanduses hirvi 1,1 miljonit.
Allikas: Uus-Meremaa põllu- ja metsamajanduse ministeerium