Tormipilved laevamodellismi horisondil

Marten Laanisto, laevamudelist ja ringi vilistlane Foto: Erakogu

LAEVAMODELLISM on paljudele üsna tundmatu valdkond. Ometi on see reaalselt eksisteeriv spordiala, millega on Eestis professionaalselt tegeldud alates viiekümnendatest aastatest. Viljandis on sellega õpetaja ­Olle Järvekülje juhendamisel tegeldud 24 aastat. Viljandi linnavalitsuse ja huvikooli otsus see ring Paalalinna kooli kolida võib aga tingida selle, et järgmist aastat ei tule ning pika ajalooga väärikas klubi lakkab tegutsemast.

Kolimisplaanid, mida Sakala 3. novembril kajastas, tulenevad asjaolust, et laevamodellistidega Vaksali tänav 17 asuvaid ruume jagavatel motomeestel oma huviringi arendamiseks sobivaid ruume ei ole. Motomeeste praegune olukord ei ole kiita, olen nõus. Kuid erinevalt modellismiringist tuli motoringi kolimise plaan loomulikul teel ja võrdlemisi pika aja jooksul. Nende kolimisele eelnesid lastevanemate koosolek, sobiva pinna otsimine ning kõik muud protseduurid ja asjatoimetused, mis eelnevad põhjendatud otsuse langetamisele.

VIIS, KUIDAS ON käitutud laevamodellistidega, on kõike muud kui professionaalne. Kui motomeestele sobiv plaan välja töötatud, leiti, et ka laevamodellistid tuleks uutesse ruumidesse viia. Põhjenduseks toodi raha, õigemini selle puudumine.

Uuteks ruumideks pakuti Paalalinna kooli keldriruume. Juba nendega esimesel tutvumisel leidis juhendaja, et need ringile ei sobi, peamiseks põhjuseks asukoht. Juhendaja mure on ka mõistetav, sest ringi 21 õpilasest käib vaid üks Paalalinna koolis, kõigil teistel muutuks logistika senisest märksa keerulisemaks. Mitu õpilast on andnud mõista, et neile Paalalinna kolimine ei sobi ning plaani jõustumise korral kaaluvad nad ringist lahkumist. Väikesele spordiklubile on aga iga õpilase kaotus märgatav, nii ringi iganädalases töös kui ka võistlustulemustes. Pealegi oli eelmine kolimine alles neli aastat tagasi, kui Kesklinna koolist saadi lõpuks päris oma ruumidesse. Seega on uuesti kooliruumidesse minek selge samm tagasi.

Olukord on masendav, sest käesolev õppeaasta oleks just esimene, kui praegused ruumid tõeliselt tööle hakkaksid: tekkinud on rutiin, laevad valmivad ja mis peamine, uusi õpilasi on meeldivalt palju. Esimest korda pärast kolimist on uusi õpilasi rohkem kui lahkujaid. Uus kolimine tähendaks, et arendustööga, mida on viimastel aastatel tehtud, tuleks sisuliselt nullist alustada.

Linnavalitsuse esindajate ülbe ja üleolev suhtumine andis selgelt mõista, et linn oma kodanikest ei hooli ning on valmis vajaduse korral täie hooga üle sõitma kõigist, kes ette jäävad.

MURE ÕPILASTE LOOBUMISE pärast on mõistetav. Laevamodellism on üsnagi kulukas hobi, sest peale igakuise õppemaksu tasumise tuleb omast taskust osta laevatehnika, mis maksab üldjuhul sadu eurosid. Praegu, kui ringis käimine hakkab sõltuma lapsevanema võimalusest last autoga sõidutada, ei pruugi loobumisotsust teha laps ise, selle võib teha ka ema või isa. Sellisel juhul leitakse uus hobi, mida harrastamas käia on kergem ning mis rahakoti peale nii hirmsasti hambaid ei näita.

Põhjus, miks ma julgen öelda, et kogu asjaajamine laevamodellistidega on olnud ebaprofessionaalne, peitub suhtluses. Õigemini selle puudumises. Pärast juhendajale ruumide näitamist järgnes pikk vaikus, kuniks õpetajate päeval teatati nii õpilastele kui ka õpetajale, et kahe päeva pärast läheb kolimine linnavalitsusele otsustamiseks. Suurepärane kink teenekale õpetajale! Lootes tekitada arutelu, saatsid ringi õpilased ja vilistlased ühiselt linnale ja huvikoolile nimekirja miinimumnõudmisega võimalikele uutele ruumidele. Lisati ka kiri, milles seletati, miks kolimine Paalalinna kooli on ringile kahjulik.

Arutelu ei tekkinud. Kirjale ja nõudmistele lihtsalt vilistati. Kahe nädala pärast tuligi otsus, ilma et modellistidega oleks loodud mingitki kontakti. Kogu selle kahe kuu jooksul, mil lugu on hargnenud, ei ole ükski linnavalitsuse ametnik käinud vaatamas ringi, mille kolimise tarbeks tahetakse uue aasta alguses hakata ruume välja ehitama. Veelgi enam, ükski ametnik ei ole vahetanud ainsatki sõna ka ringi juhendajaga, olgugi et mulle teadaoleva info kohaselt on kolimiseks kuluv summa juba kokku rehkendatud. Millistel alustel ja millise info järgi, on minu jaoks müstika. Jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik nii spetsiifilise ringi vajadusi kohvipaksu pealt lugeda.

ÜKS KOOSOLEK pärast otsuse tegemist siiski kokku kutsuti, minulgi õnnestus seal viibida. Kuid ega ka seal mingisugust reaalset arutelu tekkinud. Minu kui ringi vilistlase ning ka juhendaja Olle Järvekülje esitatud argumente ja teemasid ei peetud millekski, mis vääriksid arutamist. Ometi olime meie tollel koosolekul ainsad, kes ringis toimuvast midagi teavad. Linnavalitsuse esindajate ülbe ja üleolev suhtumine andis selgelt mõista, et linn oma kodanikest ei hooli ning on valmis vajaduse korral täie hooga üle sõitma kõigist, kes ette jäävad. Õpetajal pole oma ringi tuleviku koha pealt mingisugust sõnaõigust. Selline suhtlemine ei ole sobilik ega asjakohane.

Linna ja huvikooli arvates ei ole praeguste õpilaste ringis hoidmine tähtis, sest küll tulevad uued ning lisaks saame ­uutesse ruumidesse suure harjutusbasseini ja automodellismi ringraja. Reaalsus on aga midagi muud. Juba ainuüksi fakt, et suuremat harjutusbasseini peetakse ringi arengule vajalikuks, näitab, et linnal ja huvikoolil ei ole vähimatki arusaamist ringi vajadustest. Praegused vahendid rahuldavad kõiki meie vajadusi. Tõik, et laevamodellistid on püüdnud seda korduvalt seletada ja et sellest aru saada ei taheta, kinnitab vaid kolimisplaani vigasust ning selle jõuga pealesurumist.

AUTOMODELLISMI arendamine on jumekas idee, kuid see eeldaks täiesti uut ringi, sest laeva- ja automudelid on täiesti erinevad asjad ning ringide kunstlik kokkuliitmine ei ole mõistlik. Teades, kui suure summa läheks maksma üks korralik automodellismi ringrada, julgen väita, et see ei oleks ka majanduslikult mõistlik. Ka vanade õpilaste ­uutega asendamine annaks klubile suure tagasilöögi, sest sportlikud tulemused kannataksid mitu hooaega. Et Viljandis on Eesti tugevaim laevamodellismi klubi, tähendaks siinse ringi kadumine sisuliselt kogu selle spordiala hääbumist Eestis.

Laevamodellismi harrastajaid on Eestis küll vaid mõnisada, kuid see spordiala sobib XXI sajandisse suurepäraselt. Laevamodellismis ei huvita kedagi sportlase sugu, rahvus, nahavärv ega puue, mistõttu on just see paljudele ainuke võimalus tegelda tippspordiga. Sellised väärtused loovad spordile märksa suurema tähenduse, mistõttu tuleks laevamodellismisarnaseid alasid iga hinna eest säilitada, mitte teha kõike võimalikku nende hävitamiseks.

PRAEGUSTELE kolimisplaanidele tuleks mõneks ajaks pidurit tõmmata, sest plaan on läbi mõtlemata ja sellisel kujul vastuvõetamatu. Parima lahendusena näen modellismiringi jätkamist Vaksali tänav 17 ruumides vähemalt seniks, kuni on välja pakkuda kõigile asjaosalistele sobiv kompromiss. Kuid enne igasuguse tegevuse jätkamist tuleb tekitada asjaosaliste vahel dialoog. Just selle puudumine on peamine põhjus, miks on olukord praegu nii kurvastav.

Linna ja huvikooli käitumine väärika ringi suhtes on olnud lubamatu ning tekitanud olukorra, kus üks unikaalne spordiala on suurde ohtu seatud. Kas olukorda on võimalik veel siluda ja osapooled lepitada, näitab aeg.