Kadunud põlvkond

Aivar Kaljusaar, vaatleja Foto: Marko Saarm / Sakala

VIIMASEL AJAL tuleb tihtipeale uudiseid, et laste puhul ei tohi seda ja teist teha. See ajendas mind mõtlema, kuhu me üldse liigume ja meist niimoodi saab. Kõigepealt vaadakem aga ajas pisut tagasi.

Selle kümnendi alguses tulid Rootsist uudised, et seal enam lapsi poisiks ja tüdrukuks ei kutsuta, vaid kõik on sõbrad. Õnneks läks see tuhin eestlastest mööda ning meil on seniajani poisid ja tüdrukud, emad ja isad. Nüüd aga on maad võtmas maania, mis puudutab meie haridussüsteemi. Käivad tulised arutelud, kas panna algastmes lastele hindeid ja anda neile kodutöid, kas teha põhikooli lõpus eksameid, kas ja kui palju avaldada kehalise kasvatuse tulemusi ja hindeid. No kuulge! Kuhu me niimoodi jõuame?

LAPSELE ON HINNE sama mis täiskasvanule palk. Vaid kommunismi ajal ei pidavat palka saama, sest siis pole raha vaja.

Ma tahaks teada, mismoodi saavad laps ja lapsevanem teada, kui lapsel pole koolis asjad mõnes aines hästi ja on vaja veel pingutada. Neid teadmisi, mis me lapseeas omandame, kasutame ju terve oma elu ning saame neile järk-järgult lisada uusi. Kui juba alguses jääb millestki vajaka, on raske edasi liikuda.

Samas peab laps õppima pingutama, sest iseenesest ei tule siin maailmas üldjuhul midagi. Kahju on neist lastest, kes juba praegu rändavad vanemate soovide pärast koolist kooli – kus aga saaks lihtsamalt läbi. Tulevikus on neil ühiskonnas ilmselt raske.

Järgmine teema on algastmes kodused ülesanded. Kui neid ei tohi anda, siis mitu tundi peaks koolipäev pikk olema? Lapsed on erineva tasemega ja kui tunnis oodata viimase õpilase järele, hakkab kiirematel nii igav, et nad hakkavad teisi segama ja õppimisest ei tule midagi välja. Kodutöid ongi vaja selleks, et harjutada ja päeval õpitu kinnistuks, siis saab uuel päeval teemaga edasi minna. Pealegi on algklassilastele enamasti ka pikapäevarühmad, kus nad saavad õpetaja pilgu all kodused tööd ära teha ja kui vaja, siis abi küsida.

Tinglikult võib võrdusmärgi panna ka laste eksamite ja täiskasvanute uuel töökohal ettenähtud katseaja vahele. Kui aasta jooksul õpitust pole suurt midagi meelde jäänud, tuleb paraku uuesti proovida. Esimene võimalus on korduseksam, teine klassikursuse kordamine. See näitab, kas inimene on suuteline edasi liikuma järgmisele tasemele, kus kergemaks ei lähe.

On räägitud, et gümnaasiumiastmes tehakse niigi sisseastumiskatseid. Tehtagu. Kui laps neid katseid ära ei tee, kas ta saadetakse siis tagasi põhikoolikursust kordama? Ei saadeta. Kui täiskasvanu katseajaga kõike uue töö jaoks vajalikku ei omanda, tuleb lahkuda. Temale kordamise võimalust ei pakuta.

VIIMASENA TULDI lagedale mõttega, et kehalist arengut ei tohi enam hinnata ja saavutusi pingeritta seada. Siin ju aga tuleb hinde tähtsus veel eriti jõuliselt esile. Kui Mari on kehalises kasvatuses Jürist parem, siis Jüri on Marist omakorda ehk matemaatikas üle. Kuidas saab aga Mari või Jüri teada, et ta on milleski parem kui mõni teine klassikaaslane? Millised on tema eeldused ja tugevad küljed, mida arendada? Ainult hinnete ja otsekohese tagasiside abil.

Kehalises kasvatuses seatakse klassi õpilased pingeritta minutite, meetrite ja kordade järgi ning vastavalt sellele pannakse ka hinne. Järgmised on juba koolisisesed ja koolidevahelised edetabelid. Kas tuleks siis needki ära kaotada? Minul oli küll kooliajal uhke vaadata, kui meie kooli poiss või tüdruk hoidis rajooni koolinoorte edetabelis liidrikohta. Sel polnud tähtsust, et ta minust parem oli. Ma ei tundnud mingit süümepiina. Pigem tegin ühel hetkel kannapöörde ja hakkasin ise hoolega spordiga tegelema.

Järgmine keeluala oleks siis ehk laste jooksuvõistlused. Kujutate ette laste jooksu ümber Paala järve ilma paremusjärjestust selgitamata. Või kujutage ette ümber Viljandi järve jooksu protokolli, millest on välja jäetud kõik osalevate laste nimed ja tulemused! Pigem keelata siis laste osalemine üldse ära või võtta lapsevanemalt registreerimisel allkiri, et tema lapse tulemuse võib avaldada, ja ilma avaldamisloata starti ei saa. «Appi!» tahaks seepeale karjuda.

KAITSEVÄES KÄIDI välja idee, et sõdurid võiks igal õhtul tagasi pere rüppe saata. Huvitav, mis eesmärke selline algatus küll teenib? Kas siit tuleb kokkuhoid riigile? Hiljem on küll rutatud selgitama, et see oleks vaid paremate privileeg. Siis aga seame ju inimesed taas pingeritta ja koju mittesaanud võivad suurde masendusse langeda. Seda ei tohi ometi lasta sündida.

Selle peale tahaks öelda, et see ei ole mitte väeteenistus, vaid lasteaed. Ma ei ütle muidugi, et selle napi kaheksa kuu jooksul ei tohiks üldse koju saada.

Meie põlvkonnal on teada, mis meist sai. Mis saab nõndanimetatud lumehelbekeste põlvkonnast? Aga edasi? Praegu kooliteed alustanud ja alustavat põlvkonda võib vist nimetada kadunud põlvkonnaks? Miks? Aga sellepärast, et neist ei tohi avalikuks kättesaamiseks ühtegi märget maha jääda. Kui lapsed ei õpi, ei tee kodutöid, ei saa hindeid, ei tee eksameid ning pingeridu neist ka koostada ei tohi, siis milleks üldse kool? Ehk saaks hakkama nutiharidusega? Internetis on ju kõik olemas. Mida rohkem minu «teadmised» laike saavad, seda suurema väärtusega need on ...

MÜNDI TEINE KÜLG on muidugi mõttetu edukultus. Hiljuti oli raadios lugu lapsevanematest, kes võtavad ette igasuguseid alatuid trikke, et nende võsuke oleks ikka parimate seas. Juttu oli tantsuvõistlusest, kus ema lõikas lapse konkurendil kleidi katki. Mida veel! Ja kui tema laps ikkagi võitjaks ei tule? Siis on masendus ju kahekordne: nii emal kui lapsel.

Veel käisid jutuajamisest läbi laste sporditreeningud. Vanemad ei julge või ei taha avaldada õpetajale või treenerile kõiki lapse kehalise arengu erisusi, sest järsku ei võeta nende last siis treeningule. Tegelikult on see suurim lollus, mida teha annab. Esiteks ei saa laps võrdväärselt teistega treenida, sest ta ei jõua või ei saa ning treener utsitab teda selle võrra rohkem veel tagant. See tekitab lapses meelehärmi. Ta näeb, et ei saa hakkama, ja satub masendusse, hakkab ennast süüdistama. Teiseks teeb see lapsevanem lapsele karuteene sellega, et sportimise käigus võib laps saada sellised kahjustused, mis ei paranda tema kehalist arengut, vaid süvendavad probleemi.

Ei ole mõtet iga hinna eest, veri ninast väljas, oma last kõiges parimaks sundida. Leidke hoopis üles see, mis lapsele sobib ja milles tal on eeldusi, ning laske tal seal särada ja teistest parem olla!