BALTI soojuselektrijaama sulgemine ei päästa maailma, kui me ei muuda oma tarbimisharjumusi. Väide, et taaskasutamine päästab maailma, on ainult osaliselt õige: me ei kasuta taastootmisel küll enam 100 protsendi ulatuses maavarasid, kuid utiili kogumine, vedu töötlemiskohta, töötlemine ... Selleks kõigeks läheb ikkagi tarvis energiat. Energiat tuleks tarbida sihipäraselt oma vajaduste rahuldamiseks, mitte kuritarvitada nii-öelda mugavustunde saavutamiseks.
Mitu tonni paberit kulutavad firmad tellimata reklaamile veel praegu, digitaalsel sajandil? Mitu miljonit hektarit metsa selle nimel hävitatakse? Kui palju toodetakse metsa langetades ja transportides sellesama paberi ja reklaami tootmiseks ja transportimiseks vingu- ja süsihappegaasi Eestis, Euroopas, maailmas? Kusjuures see paber ei ole enam paber tavamõistes – seda ei saa ega tohi põletada värvidest tekkivate kahjulike gaaside tõttu.
SUUR PROBLEEM ON ülepakendamine. Ostke poest või apteegist näiteks vitamiine või toidulisandeid. Ainult osaliselt täidetud plasttopsid, lisaks veel ilus värviline, topsist suurem pappkarp ja mitmekeelne kasutusjuhis. Ostke mõni tööriist ja imetlege selle ilusat kvaliteetpapist karpi. Üle maailma on pakendeid miljonites tonnides.
Kõigile on tuttavad toidupoest leitavaid ühe-lonksu-toidulisandid nagu näiteks Actimel. Iga lonksu järel lendab prügimäele lagunematu plastmass – miljardid totsikud. Ja mis pole plastpakendis, on mähitud kilesse.
Heitkem pilk taastuvale biolisandile kütustes. Kas ikka teatakse, et seda toodetakse hävitatud metsade arvelt? Enam levinud biokütused on näiteks põllukultuuridest toodetavad diisel ja etanool. Hävitame maakera kopsud, et kiiduhõisete saatel saaks keegi head, kindlat, tulusat äri teha – biolisand on ju kohustuslik.
Kehv lugu on ka meie igapäevatoiduga: taimetoitlaste tarvis veetakse söök tuhandete kilomeetrite kauguselt meie poelettidele. Kui palju loodust me hävitame ühe banaani rekaga meile toomiseks?
KÜSIMUSI ON VEEL. Näiteks Rail Baltic. Me ehitame selle julmalt läbi tühermaa, läbi soode ja rabade. Jätame kõrvale Lõuna- ja Kagu-Eesti tööstuspotentsiaali, ehkki sel piirkonnal on seda mitu korda rohkem kui praegu Rail Balticu liinil oleval Pärnul, millel on side välisilmaga sadama kujul niigi olemas. Kui palju reostab loodust kaupade vedu Lõuna-Eestist Pärnusse? Mittetellitud reklaamist on lõputult räägitud, aga seda tuleb ikka. Ühekorrataarast on lõputult räägitud, aga poed on seda endiselt täis. Sama kehtib kilekottide, plastpakendite ja muu kohta. Jada jätkamine on mõttetu.
Kui me vähendaksime oma tarbimist, võiksid meie elektrijaamad töötada vähendatud võimsusel. Loodust ei hävita mitte meie normaalseks eksistentsiks vajaliku energia tootmine ja loomne toit, vaid mugavustarbimine – lonksuke toidulisandit ja jälle totsik prügimäele. Arvan, et ühe lehma piimatoodete pakendid koos nende tootmisega saastavad tunduvalt rohkem loodust kui lehm ise.
TUNDUB, ET SÕDIME praegu ainult energia tootmise vastu. Vähemalt meil Eestis on see nii. Nõuame põlevkivist elektri tootmise lõpetamist kui maailma päästmise kraani. Keerame kinni ja oleme pääsenud! Kas praeguse tarbimismentaliteedi juures ikka oleme? Ka kõige suuremad katastroofi kuulutajad ei taha just mugavustest loobuda.
Aga tõstame üles mingi suure ja pealtnäha tähtsa küsimuse, millest kõik justkui aru saavad, näiteks et Narva suitseb, ning mugavustunnet loovad firmad saavadki selle varjus peenikest naeru pidada. Variserlik suhtumine. Tootke elektrit, kuidas ja kus tahate, ainult mitte minu nähes ja ärge minu mugavustsooni puutuge!
Tänapäeva kliimasõtta on kaasatud ka lapsed. Kas lapsed ikka teavad, mille vastu sõda käib? Neile piisab teadmisest, et reede on koolivaba päev ja tulevik on tume. Et me ise, sealhulgas meie enda koolitatud laps, oma igapäevase mugavustarbimisega tuleviku tumedaks muudame, pole justkui kellegi asi. Kas lapsed käiksid ka laupäeviti nii usinalt ja rõõmsal meelel oma tumeda tuleviku pärast meelt avaldamas?
Õppigem ise ja õpetagem lapsi mõistlikult tarbima ning olemegi ilma ekstsessideta ja elektrijaamade sulgemiseta tootmist vähendanud. Ilmselt aitaks ka riiklikul tasemel sanktsioonid seda protsessi kiirendada. Kas ühiskond on selleks valmis?