Mõtteid Põhja-Sakala vallast

Siim Avi, Põhja-Sakala valla revisjonikomisjoni esimees Foto: Elmo Riig / Sakala

ÜHE DEFINITSIOONI järgi on poliitika võitlus napi ressursi jagamise pärast. Kuhu koondub laenuvõime ja saadud tulu? Ideaalis tähendaks valla juhtimine olemasoleva säilitamist ning võimaluse korral arendamist ja parandamist. Kui maapiirkonnas miski kaob, siis jäädavalt. Kurb, kui võetakse ääremaalt saadud tulumaks ning vastu saadakse demagoogiat ja abstraktsionismi. Lihtne oleks näiteks taastada perearsti vastuvõtt Kõpus või Tääksis, kui vald annaks perearstile vastuvõtu jätkamiseks tegevustoetust. Aga tundub, et elu nii lihtne ei ole.

Täide on siiski läinud kurb ennustus, mille haldusreformi kriitikuna tegin: palgatõus valla sees sööb loodetud säästu ära. Näiteks praegu teenib suvaline ametnik Põhja-Sakala vallas rohkem, kui teenisin mina Kõpu vallavanemana. Valdade ühinemisel saadud riigi toetusrahasüst on ülikõrgete ehitushindade tõttu kaotanud väärtuse. Ühes või teises valdkonnas saadud investeeringutoetus on muutunud sisuliselt allahindlusprotsendiks või inflatsioonikaitseks ehitushinna tõusu vastu. Investeeringuobjektide valmimine on lükatud pikema aja peale.

Minu Kõpus tööle asudes 2016. aasta algul oli valla miljoniline eelarve ligi 150 000-euroses puudujäägis. Esimene ametiaasta oli raske, teine aga väsitav: ellu jäime olukorras, kus pidi võlgnevuste tõttu kauplema koolile toidutarnete jätkamist. Võlausaldajate maasturid käisid vallamaja ees ning võõras polnud olukord, kus mu endagi palk viibis mitu nädalat, sest olukord nõudis. Ametisõidud tegin enamasti oma kulu ja kirjadega. Südametunnistus ei lubanud teisiti talitada – pidin ju kärpimises eeskujuks olema. Vähemalt ei koondatud kedagi, kuigi eelarve survestas, ja alati leiti raha näiteks vallamajja Sakala tellimiseks. Kõik mured said lahendatud ja uus vald sai seega alustada puhtalt lehelt.

Suure-Jaani Kondase maja saalis on maal, kus Kreutzwaldi, Eesti lipu ja maastiku taustal on lause «Näen kodumaad kasvamas». Mõneti kurb, et Viljandimaa suurimat üksikisiku tulumaksu maksev piirkond on muutunud haldusreformi käigus almusepalujaks. Kõpu teenusekeskusse pole «rahapuudusel» hangitud ventilaatorit ega väikest külmkappi ning ka Sakala tellimus on lõpetatud. See tähendab kõigest ligi 300-eurose summa küsimist Kõpu piirkonda, Suure-Jaani vallamajja osteti aga esimestel kuudel kallis kohviaparaat espresso, late ja cappuccino valmistamiseks ... Probleemi saaks lahendada ühe sõrmenipsuga, aga see on muutunud võimatuks ülesandeks. See siis on see väärikus, mis haldusreformi järel väikestelt piirkondadelt ära võeti.

KÕPU PIIRKONNA laenuvõime on viimase kahe aastaga paranenud, mõni vana laen on tasutud ja uusi pole võetud. Viimane 2017. aasta laen kulus Kõpu teede kruusaveo hanke elluviimisele. Kõrvu jäi kaitsekõne Tõnu Aavasalu umbusaldamisel: selles ei mainitud ainsatki investeeringut (välja arvatud erakorraline lasteaia katuse vahetus) Kõpu piirkonda. Kas see on halb? Kui ehitushinnad peaksid näiteks aastatel 2021-2022 krahhi tõttu langema, siis teatud tööde edasilükkamine polegi kõige kehvem variant.

Umbusaldusavaldus vältis avalikku musta pesu pesemist. Minul isiklikult oli aga keeruline töötada koos vallavanemaga, kes, kui mälu mind ei peta, ei tundnud kordagi huvi minu ega teiste volikogu liikmete mõtete vastu ega helistanud meile. Ka volinike kõnedele ei vastatud mõnikord ega helistatud tagasi – vist ei talutud minu mõneti jõulist kriitikat.

KUI KORRALDATI mingi näiteks Kõput puudutav koosolek, visati ette üks või teine kuupäev, arvestamata seejuures minu ja teiste Kõpu saadikute päevaplaanidega. Ametnikel ja vallavalitsusel on lihtsam oma kalendris aega leida, kui volikogu liikmetel, kel on ka muud tööd. Suhtumisest jäi mulje, et parem, kui valitud volikogu liikmeid koosolekutel ei viibiks. Niisuguse käitumisega solvati ja ignoreeriti mulle mandaadi andnud 67 valijat.

Tõnu Aavasalu «valitsemisajal» oli kogu aeg teatav ängistusetunne teadmatusest, kustpoolt vallavalitsus järgmisena koti pähe tõmbab. Hea näide: volikogu vallavalitsusele volitatud ja vastuvõetud hankekorra sätted olid läbipaistmatuse tõttu õiguskantsleril hambus. Õiguskantsler leidis, et asi pole põhiseaduspärane. Vallavara valitsemise kord ongi jäänud vastu võtmata, sest esitatud eelnõude puhul oli alati palju juriidilisi küsitavusi, kus vallavalitsus oleks saanud liigagi suured volitused ning volikogu kontroll olnuks puudulik. Kes oleks vastutanud?

ENDIST VIISI jätkata ei olnud enam võimalik. Kollaseid kaarte oli küllalt näidatud. Punase kaardi näitamise koha pealt tekkis siseveendumus suuremal osal volikogu liikmetest. Juhtimisharjumused, mis olid olnud Suure-Jaani vallas iseenesestmõistetavad, polnud Põhja-Sakala volikogule meeltmööda. Alles kohakaotamise hirmus oli näha muutust suhtumises. Puu ei kukkunud mitte sellepärast, et tuul oli tugev, vaid ikka seetõttu, et selle sisu oli pehkinud.

Kui Viljandis on oluline kandidaatide agitatsioon ja valijatega suhtlemine, siis maapiirkonnas on piirkonnakeskne hääletamine, nii et autsaideril on raske löögile pääseda. Kahe aasta tagustel valimistel näiteks said nii Tõnu Aavasalu kui Hermann Kalmus Kõpu piirkonnas null häält. Kui konkurentsivõimeline on praegune vallavanem valimiste ajal Suure-Jaanis ja Olustveres võrreldes eelmiste valimiste häälemagnetitega (Tõnu Aavasalu, Arnold Pastak, Jüri Hansen, Aino Viinapuu, Mati Adamson), näitab aeg. Õnneks peavad vallavanemaks saamisel olema volikogu liikmete hääled, mitte rahva mandaat. Et iga volikogu liige esindab mingit piirkonda, tuleb vallavanemal olla piirkondadega diplomaatiline ning oma arvamus tuleb tihti tagaplaanile suruda. Diplomaatiagi põhineb piiblis Kristuse öeldule, et igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse. Moodustatud meeskond on asjalik ning entusiasmi ja pealehakkamist Hermann Kalmusel jagub. Seega on suur võimalus, et ta läheb valimistel korda kaugemalgi kui vaid kodukohas Pilistveres.

Mõneti kurb on, et Kõpu piirkonnas olematu mandaadiga, kui mitte võõrad, teavad sageli kõige paremini, kuidas sealne elu peab korraldatud olema. On kuuldud demagoogiat, et vald ei tohiks tegelda ettevõtlusega, mistõttu näiteks Kõpu hooldekodu tegevust tuleb reorganiseerida. Vastuseta on jäänud küsimus, kas Suure-Jaani vee- ja tervisekeskus polegi siis eraettevõtlus? Miks Pilistvere ja Lõhavere hooldekodu võivad tegutseda ilma erastamata ja väljaspool sulgemisohtu, aga Kõpu oma ei või? Kas niisuguse variserliku käitumise taga paistab soov omandada Kõpu piirkonna finantsilised vahendid ja laenuvõimekus teiste piirkondade projektide tarvis, sest ehitushinnad on kallinenud? Haldusreformi eesmärk ei ole ääremaadelt kaasrahastuse leidmine, et Suur Peeter toimetaks jälle Väikse Peetri leivakoti kallal.

MÕELDES PIKEMALE ajale, võib ennustada, et rahvas hakkab maale tagasi tulema. Pensionieelikud või -ealised, kes elavad Tallinnas, üürivad oma korteri välja ja kolivad kodukohta tagasi. Vald peab olema valmis ka töökohti pakkuma ning üks võimalik tööandja on kodulähedane hooldekodu. Samuti peab vallaelanikele, kes enam ei jõua enda eest hoolitseda, olema tagatud koht kodulähedases hooldekodus, kus ka teistele, väljastpoolt valda klientidele oleks võimalik teenust pakkuda.

Lõpetuseks. Ma ei oska oma saatust ette ennustada, kuid üht ma vist siiski enam muuta ei saa: jään elu lõpuni Kõpu viimaseks vallavanemaks. Kui oled asja ajanud südamega ja parima teadmise juures, pole niisuguse teadmisega lihtne elada.