Mereste sõnastuses on liberalism kitsamas mõttes liberaalsete erakondade ideoloogia ja poliitika, mis sisepoliitikas taotleb turumajanduse säilitamist ja kõigi turujõudude vaba konkurentsi, kusjuures riik täidaks ainult regulatsioonifunktsioone. Selle põhjal võib väita, et teise pensionisamba kehtestamine ei ole kuidagi kooskõlas liberalismi põhimõttega. Tagantjärele on selgunud, et pensionifondide tootlused on olematud ja neid teenindavad tasud on laes.
VÕIB ARU SAADA, et teine sammas on algusest peale loodud kellelegi privileege looma. Nüüd on neid asutud kaitsma kõikvõimalike vahendite ja demagoogiliste võtetega, mille hulka kuuluvad ka hirmutamine ja oletused. Raha päästmise nimel on kaasatud päevapoliitikat tegema isegi Eesti Pank.
Mõistetav, sest mängus on ikkagi pankade sissetulekud. Kuid meil on nende õiguste «kaitseks» loodud ju pangaliit. On selge, et teisest sambast vabanenud raha ei paiguta keegi hoiuseintresse mittemaksvatesse pankadesse. Samba vabatahtlikuks muutmise pooldajad on näoga rahva poole, sest ei pea olema eriti haritud, et aru saada kahest asjast. Esiteks, kui iga-aastane inflatsioon oleks kolm-neli protsenti, kuluks teise sambasse paigutatud raha hävitamiseks umbes 30 aastat, enne kui kui seda praeguste reeglite järgi kasutama võib hakata. Teisest sambast vabanenud raha läheks aga esimesse sambasse. Mida teha teisest sambast vabanenud rahaga, otsustab igaüks ise.
Probleemi paradoks seisneb selles, et teise pensionisamba käsumajanduse põhimõtete järgi liberaalide hulka kuuluvad asutajad ja kaitsjad lõid selle kellelegi privileege luues. Samba vabatahtlikuks muutmise eest võitleb aga liberaalseid põhimõtteid rakendades konservatiivse Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Meenutagem Dwight D. Eisenhoweri kuulsaid sõnu: «Kui sul on valida kas põhimõtted või privileegid ja sa valid privileegid, siis mõne aja pärast oled mõlemast ilma.»
/nginx/o/2019/10/31/12703767t1h29c6.jpg)