Moodne termin «kodanikualgatus»

Urmas Suik Foto: Erakogu

VÕIKSIME mõtiskleda selle üle, millised võimalused on parteide suhtes allergilistel kodanikel kodanikualgatuse kaudu võimu mõjutada. Teatavasti on konkreetsete eesmärkide saavutamiseks võimalik moodustada mitmesuguseid vabaühendusi. Samuti võib liituda juba olemasolevatega. Iseküsimus on, kui palju nende tegevus riigivõimu käitumist mõjutab.

Vikipeedia järgi kuuluvad ka demonstratsioonid ja streigid demokraatlikus ühiskonnas võimu survestamise vahendite hulka. Tõenäoliselt võib viimaste mõju võimule olla märkimisväärsem. Tagasihoidlikke katseid selles liinis on aeg-ajalt üritatud teha. Eestlased pole aga väga usinad oma meelsust avaldama, enamasti teevad seda mitmesugused meil mitte väga harjumuspärased rühmitused, mille mõju, tunnistagem, ei esinda ühiskonna suurt osa. Seega tuleb tõdeda, et valijate tahtel riigi tasemel võimule pääsenud poliitikute mõjutamiseks ei ole rahval väga palju võimalusi ja tundub, et ka erilist tahtmist midagi selleks ette võtta. Eks poliitikud ole ka teinud märkimisväärseid pingutusi, et seda tahtmist ei tekiks. Presidendivalimised, mis viimati tõeliseks farsiks kujunesid, on olnud rahva hulgas jutuks pikka aega ja poliitikutel enne valimisi, kuid näivad vanas vaimus jätkuvat. Eelmise presidendi algatatud niinimetatud Jääkeldri protsess jooksis ka tasapisi liiva.

Samas ettevõtlusmaailma mõjutamise katsed on olnud mõnikord väga efektiivsed, kui pidada silmas tselluloositehase vastu korraldatud kampaaniat. Suure tõenäosusega andis see üritus mõne poliitiku kontosse märkimisväärse panuse. Kuulujuttude kohaselt tulevat tehas nüüd Lätti üsna Eesti piiri lähedale. Kui mu mälu mind ei peta, siis tänavu ettevõtlusvõistluse laureaadiks kroonitud Estonian Cell, kes Kundas haavapuitmassi valmistab, leidis rahva vastuseisu tõttu endale koha alles kolmandal katsel.

OMAVALITSUS on rahvale tunduvalt lähemal ning linna- või vallavõimu mõjutamise võimalusi leidub veidi enam. Eelarveosakese üle otsustamise rahva kätte andmine, mis mõni aasta tagasi Eesti omavalitsustes algatati, on loomulikult tänuväärt ettevõtmine, aga see osa on tõepoolest pisike, moodustades näiteks Viljandi tänavusest 33,47 miljoni eurosest eelarvest vaid 0,09 protsenti. Enamasti otsustab ikkagi volikogu linna või valla ametnike koostatud rahakasutamisprojekti üle.

Eelarve ja eriti arengukava koostamine on üsna töömahukas ja paljusid kõrvalmõjusid arvestav tegevus, kus soovid ületavad omavalitsuste võimalusi. Tõele au andes on isegi hea teada, et suur osa eelarves ettenähtud kuludest, sealhulgas haridus ja sotsiaalne kaitse, on juba ette määratud.

Enamasti teevad rahakasutamiskava palgalised ametnikud. Linna- ja vallakodanike mõju sellele tegevusele ei ole väga suur, et mitte öelda: on olematu. Volikogu komisjonides nende projektide sisu üle arutletakse, aga suure tõenäosusega pole ka komisjonide mõju nende sisule väga suur. Niisiis võib väita, et linn näeb välja palgalise ametniku ja linnakodanike poolt neljaks aastaks valitud võimu nägu. Oleks kasulik, kui majandustegevuse kavad ja kontroll vaataksid võimalikult kaugele, seepärast võiks vähem mõju olla poliitikutel, kes muretsevad enam oma poliitilise tuleviku kui linna käekäigu pärast.

TUNNISTAGEM: Viljandit on kujundanud autojuhid ja need ettevõtjad, kes soovivad, et nende ärile autoga võimalikult lähedale pääseks. Kuigi ka siin on murekohti, näiteks parkimine ei ole saanud väga suurt tähelepanu. Pigem toimib parkimine juhuslikus laadis. Ka tulevikuplaanid on selgusetud, sest Vabaduse platsil parkimise jätkumise kohta ei tundu linnal väga kindlat seisukohta olevat. On olnud kuulda maavahetusest Coopiga, et kesklinna piirkonda parkla rajada. Parkimismajade ehitamise huvi ei näi linnas olevat. Avaliku, igapäevaseks kasutamiseks mõeldud jalgrattaliikluse korraldamisega ükski senine linnavõim eriti hiilanud ei ole. Katsed seda tegevust esile tõsta on saanud temalt pigem kriitikat kui tüütu sekkumine linnaisade tegevusesse.

SELLEKS, et kodanikud saaksid linnavõimu tegevuse kohta ettepanekuid teha, peaks linnavõimul olema kohustus elanikele regulaarselt oma plaanidest aru anda. Näiteks paljud korralikud teenindusettevõtted püüavad oma tegevuse kohta klientide hinnangut hankida. Pruugib teha mõni reis Tallinki laevaga, veeta öö mõnes suvalises hotellis või mõne kindlustusfirmaga leping sõlmida, kui kohe kukub e-postkasti palve teeninduse tasemele hinnang anda. Mis see linnavõimgi muud on kui teenindusorganisatsioon, kes peaks parema tulemuse saamiseks rahva soovidega võimalikult hästi kursis olema. Olen kuulnud, et ka linnavalitsuses on avalike suhete osakond. Ega ometi ainult selleks, et sõpruslinnadega sidet pidada? Linnas tundub valitsevat seisukoht: kodanik, ära tüüta oma küsimustega. Teame ise, mis teeme. Rahva arvamus huvitab võimu vaid enne valimisi.

Võim teadku, et kedagi ei huvita, miks üht või teist asja teha ei saa, vaid tuleks rääkida sellest, kuidas on kavas ühe või teise probleemi lahendada. Otsuseid tuleb teha, mitte formaalsete komisjonide kokkukutsumiste ettekäändel murede lahendamisest kõrvale hiilida.