See pole mudaloopimine. Meil on päriselt mudamure

VILJANDI, EESTI, 03AUG1 Paala järv. Paala järve äärde mullu kevadel elama kolinud viljandlane Anne Mäll on mures, sest tema hinnangul jääb järves vett aina vähemaks ja selle üks ots kasvab kinni ELMO RIIG/SAKALA

FOTO: Elmo Riig

VILJANDI linnavalitsus on juba mitu aastat korraldanud kaasava eelarve rahvahääletusi, mille mõte on tuua linna juhtimine inimestele lähemale, anda pisike osa otsustusõigusest rahva kätesse. Ehkki 30 000 eurot, mida jagatakse, pole kuigi suur summa, on algatus iseenesest ikkagi hea: mida rohkem linlased tajuvad, et nende käest küsitakse nõu ja nende sõna maksab, seda enam hoolivad nad oma kodukoha väljanägemisest ja heast käekäigust.

Meil, Paala järve naabruses elavatel viljandlastel, on olnud põhjust kaasava eelarvega eriti rahul olla, sest lausa kahel korral on rahvahääletus toonud võidu ettepanekule, mis on taotlenud meie koduveekogu seisukorra parandamist.

Mäletatavasti sai 2016. aasta suvel uue ilme Paala järve rand, mis tagantjärele vaadates on olnud võib-olla üldse kõige õnnestunum kaasava eelarve projekt, sest ilusate suveilmadega meeldib seal ujumas, päevitamas ja mängimas käia sadadel inimestel. See investeering muutis Viljandi elukeskkonda paremaks märksa rohkem, kui tavaliselt 30 000 euro eest teha suudetakse.

TEISEKS rõõmustavaks arenguks oli lootust tänavu suvel, kui hakati ellu viima viimase hääletuse võiduideed. Korda pidi saama Paala järve tagumine osa, kuhu paarikümne aastaga oli settinud palju muda ning mis seetõttu oli kinnikasvamise ­äärel. Uskusime, et nüüdki saame tulemusega rahul olla, kuid kahjuks pidime pettuma.

Töö, mis järveosas tehti, oli meie tähelepanekute kohaselt lohakas ja poolik ning vajaks ümbertegemist. Et oleks üheselt selge, peame vajalikuks tehtu kohta välja tuua mõned asjaolud, mille kohta on meil ka üksikasjalised märkmed.

Jah, me jälgisime töömeeste tegevust kohati minuti täpsusega. Miks me seda tegime? Sest meile tundus algusest peale kahtlane, kas selliste võtetega saab ikka veekogu korralikult puhastada. Eks selle tõttu kujunes ka mõningate linnaametnike suvi üsna ebamugavaks – nad leidsid puhkuselt tagasi tulles eest automaatvastaja, mis oli meie murelikest tähelepanekutest umbes.

Meie hinnangul on linna raha kulutatud ebaotstarbekalt. Neli nädalat pumba ja peenikese voolikuga porivee ludistamist polnud meie silmis põhjendatud tegevus, sest kogu selle aja vältel jooksis mudasegune vesi järve tagasi. Mis aga eriti hull, 9. juulil rebenes Nurme ja Veere tänava nurga juurde tehtud ajutise settebasseini filterkangas ja paks mass valgus umbes poole tunni vältel ligi kolme meetri laiuse joana uuesti veekogu põhja. Kaasa läks ka osa kaitsevallide mullast.

ON ERITI tähelepanuväärne, et sellesama 9. juuli õhtul lõpetati töö: kell 18 keriti voolikud kokku, tõsteti puhastusmasin autole ja sõideti minema. Puhastamata jäid järve esimese viiendiku kaldaala, põhi ja sissevoolu ette tagasi valgunud mudamäed. Et samas tõsteti paisulaudise ülemist serva 45 sentimeetri võrra ülespoole, peitus muda kiiresti vee alla. Settetiigis oli muda lastele, kes seal mängimas käisid, vaid poolde säärde.

Oleme seisukohal, et kuna tööde üle ei peetud asjatundlikku ja hoolast järelevalvet, võeti objekt lõpuks kriitikata vastu. Aga poleks tohtinud võtta.

Seda, et suurem osa järve põhjast väljavõetud mudast oli lõpuks sinna tagasi liikunud, kinnitab muu hulgas see, et oktoobri alguses käis kopp ajutise settetiigi kohta laiali ajamas. Masin lükkas kaldad lihtsalt kokku ja silus ära. Mitte ühtegi koormat ei viidud sealt minema, sest polnud midagi viia.

Kardame väga, et saame juba järgmisel suvel näha, kuidas äsja suure pidulikkuse saatel puhastatud järvekeses veetaimed uuesti vohama löövad, sest vesi pole piisavalt sügav ning veekogu põhja katab endiselt paks kiht toitvat muda.

Need pole oletused, vaid teadmine. Nimelt käis 8. augustil üks meie seast järvekeses ujumas ja tõestas omal nahal, järve esimeses kolmandikus on vett vaevu 1,4 meetrit. Samas võis umbes põlvekõrguselt põhjas tunda loksumas tihedat mudakihti. Ometi vastati juba toona meie küsimisele etteheitega, et me viriseme liiga palju.

Me ei taha väita, et juhtunus on süüdi ainult töö tegija. On aimatav, et linnaametnikud ei teinud tulevasel objektil piisavalt seiretöid ja sokutasid juba talvel Pärnu firmale sama hästi kui põrsa kotis. Võib-olla tegigi ettevõte kergeusklikuna ja olusid tundmata pakkumise, millega polnud võimalik enamat saavutada.

MUU HULGAS ei saa mainimata jätta tööde ebasobivat ajastust. Kevadel liiga vara asja kallale asudes tapeti tohutu hulk konnakulleseid ja purustati roostikus linnupesi. Huvitaval kombel osati 18 aastat tagasi selliste asjaoludega arvestada ning puhastati järve alles septembris. Miks nüüd teisti tehti? Kas me oleme tõesti linnalooduse suhtes muutunud hoolimatumaks?

Meil on kahju, et kõige parematest kavatsustest alanud tegevus on jätnud paljudele asjaomastele inimestele suhu mõru maitse. Aga äkki pole siiski kõik veel kadunud, ehk annab üht-teist parandada. Kui mitte muud, siis tahaks linnavalitsusele soovida oskust oma vigadest õppida ning tulevikus selliste ülesannete puhul rohkem kohalike inimeste tähelepanekutega arvestada. Nii saab targemini planeerida ning maksumaksja raha tõhusamalt kasutada.

Head ametnikud, uskuge, koostöös võib peituda suur jõud. Meid kõiki kannustab ühine eesmärk: muuta linnaruum ilusamaks ja mitmekesisemaks. Kui head mõtted hästi ellu viia, siis ei tekiks ka küsimust, miks viljandlased järgmise kaasava eelarve võistlusele nii loiult uusi ideid pakuvad.

Tagasi üles