Juhtkiri. Hooliv hindamine

Sakala logo Foto: Sakala

Sel sügisel uue hooga puhkenud arutelul selle üle, kuidas (ja kas üldse) on õige lastele hindeid panna, millistel tingimustel nende tulemusi avalikustada ning kuidas tagada, et keegi end halvustatuna ei tunneks, seistakse õige asja eest. Eesti lapsed on PISA testide järgi maailmas ühed targemad, kuid samas ei paku kool neile sugugi nii palju rõõmu kui mõnes teises riigis. Ent õnne ja rahulolu taga ajades ei tohiks langeda ka teise äärmusesse, nii et õpilastel kaoks põhjus pingutada ning kool muutuks kohaks, kus teadmiste ja oskuste omandamist ei mõõdeta, sest see võib tekitada lastes stressi, vaid eesmärk on mõnus äraolemine. Midagi pole teha, vaeva nähes pole nägu enamasti tõesti nii naerul kui lõbutsedes. Paraku peab kool lapsi eluks ette valmistama ning kui võistlemist ja võrdlemist liiga pikalt edasi lükata, tabab see päris maailmas seda ebameeldivama üllatusena.

Spordipäeva tulemuste avalik ülesriputamine on vaid üks tahk selles temaatikas. Kui oma klassis teavad niikuinii kõik, kes viskab palli hästi ja kellel see peaaegu varbale potsatab, siis üle kooli pole mõtet kuulutada kõigi osalenute tulemusi, vaid ainult paremate omi. Enamasti ei anta ju kooli teadetetahvlil või kodulehel teada, kes matemaatikaeksamil läbi kukkus, vaid ikka aineolümpiaadide paremaid. Kehalisele kasvatusele tuleks kehtestada samad reeglid, mis kehtivad teistes ainetes.