Maal elamise võlud ja valud rahvastikupoliitilises vaates

Riina Solman Foto: Erik Prozes

MAAL ELAMISE päeva eel vaatasin üle, millised rahvastikutrendid meid ees ootavad. Statistikaameti prognoosi kohaselt elab aastal 2080 Eestis ligi 1,2 miljonit inimest. Vähemalt tänapäeval on see arv piisav, et meie riiki pidada. Tõsi, siis on meie hulgas rohkem vanemaid inimesi ja seda nii maal kui linnas. Kuid me ei tea, milliseks on selleks ajaks arenenud tervishoid ja eluviisid. Võimalik, et 60 aasta pärast on 80-aastane inimene aktiivne töötaja ja ühiskonna liige.

See prognoos ei ütle, mis keelt need 1,2 miljonit Eestis elavat inimest 60 aasta pärast räägivad. Eeldada võime aga, et eestlaste osakaal on sisserände tõttu väiksem. Kui meil eesti lapsi ei sünni, siis muutubki eestlaste osakaal riigis aina väiksemaks. Ja selle probleemiga peame tegelema juba praegu.

Tähelepanu väärib ka info, et enamikus maakondades väheneb rahvaarv oluliselt juba aastaks 2045. Maakondades toimuvad muutused erinevalt: kui Eestis kokku kahaneb rahvaarv 2045. aastaks 2,7 protsenti, siis Ida-Viru, Järva, Valga ja Jõgeva maakonnas kolmandiku. Viljandimaa rahvaarv väheneb 27 protsenti ehk veidi enam kui neljandiku võrra, absoluutarvudes 46 000-lt 34 000-le. Pildi teeb Viljandimaal keerulisemaks see, et samal ajal kui eakate ehk üle 70-aastaste inimeste arv isegi rände ja eluea pikenemise tõttu veidi kasvab, siis alla 50-aastaste puhul prognoositakse rohkem kui 40 protsendi võrra väiksemat elanike hulka. Karmim info on, et ka kuni 19-aastasi elab Viljandimaal prognoosi kohaselt ligi 40 protsenti vähem kui praegu.

Selle põhjus on kahaneva rahvaarvuga maakondade keskmisest vanem elanikkond. Sellistes piirkondades kujundab rahvastikku peamiselt surmade arv.

RAHVAARV kasvab prognoosi kohaselt enim Harjumaal, sealhulgas Tallinnas, ning väikeses kasvutrendis püsib see ka Tartumaal. Seega koonduvad inimesed üha enam suurematesse linnadesse ja nende lähedale.

See kõik toimub loomulikult juhul, kui senised rahvastiku- ja rändetrendid jätkuvad. Seetõttu on maale elama kutsuv initsiatiiv väga tervitatav. Kuid maaelu toetajatel ei ole kerge, sest konkurents ei käi ainult suuremate linnadega Eestis, vaid kogu maailmaga.

Suvel Soomes ESTO päevadel kohtusin paljude välismaal elavate eesti noortega. Ainuüksi Soomes elab ligi 50 000 eestlast alaliselt ning 20 000 ajutiselt. 70 000 – see on kahe-kolme maakonna jagu noori tööealisi inimesi.

Jutuajamistest Soome eestlastega on jäänud mulje, et paljud neist on pärit maakohtadest ja väikelinnadest. Küllap see trend aeglustub ja veidi ka pöördub, kui jõukuse käärid Eesti ja Soome vahel vähenevad. Kuid vähemalt osa neist inimestest on Eestist jäädavalt lahkunud.

Muu maailma kogemus on, et tagasikutsujana mõjub hästi inimene koduomavalitsusest. Tema teab kohalikke olusid ja oskab selgitada, kuidas tagasipöördumisel elu välja nägema hakkab. Seda suunda plaanime arutada ka «Globaalse Eesti» programmi loomisel. Samuti oleks siin abi «Maale elama» algatusest.

KUID POLE ainult äraminejad. Paljud on juba teinud otsuse maale (tagasi) kolida, kuigi neid võiks olla rohkem. Viimase aja trendid näitavad, et kui 17–26-aastased liiguvad rohkem maalt linna õppima ja tööle, siis vanusrühm 40–59 koos oma 7–16-aastaste lastega ­eelistab Tallinnast ja Tartust kaugemale kolida. Ka on viimastel aastatel märgata, et eakad kolivad Harjumaalt teistesse maakondadesse. Need on suundumused, millele saab lastega peredele ja eakatele sobiva keskkonna arendamise kaudu hoogu juurde anda.

Riik saab rohkem teha selleks, et kodu soetamine väljapoole suuri linnu oleks võimalik. Eelkõige pean silmas, et laenud maale oma kodu rajamiseks oleksid paremini kättesaadavad. Praegu on paljudesse kohtadesse ehitamiseks laenu saada peaaegu võimatu, sest valmisehitatud maja turuhind on ehitushinnast madalam. Näen siin turutõrget, kus riik peab sekkuma lisagarantiide andmise kaudu, ja selline plaan on valitsusel ka töös.

Teine asi on töö. Kui tööd ei ole, siis pole abi ükskõik kui hästi korraldatud teenustest – lasteaedadest, raamatukogudest, ujulatest ja kõigest muust. Riigi abirahast elada ei ole võimalik ega ka õige. Ettevõtlus väikestes maakonna tõmbekeskustes on kõige alus.

KOLMANDAKS sambaks on ühendused. Usun, et üha enam inimesi küll elavad maal, aga töötavad linnas või linna lähedal. Ja siin tulevad mängu head ühendused: korralikud teed ja ühistransport. Ma ei oska prognoosida, mis saab eksperimendist tasuta ühistranspordiga. Minu sisetunne ütleb aga, et inimesed on valmis maksma bussisõidu eest mõistlikku hinda, et sõita mõistliku ajaga tööle ja tagasi. Sama puudutab teenuseid. Kunagi ütles regionaalminister Siim Kiisler, et rohkem tuleb investeerida asfalti kui betooni – kõik asjad ei pea olema ega saagi olla käe-jala juures. Oluline on, et nendeni jõudmine ei oleks tarbetult ajakulukas ja kallis.

Rahvastikuministrina on minu kõige tähtsam ülesanne vaadata üle riigi senine tegevus sündimuse kasvu toetamises ja perepoliitikas laiemalt. Küsimus on, mida teha, et meil oleks tulevikus rohkem eesti keelt rääkivaid inimesi. Teine mulle oluline suund on kodanikualgatuste ja kogukondade toetamine, sealhulgas omavalitsustele suurema vabaduse ja vastutuse andmine. Kolmas minu tähelepanu all olev suund on üleilmse eesti kogukonna kooshoidmine, et Eesti oleks kõigile eestlastele alati olemas nii kodus kui välismaal. Septembri lõpus olnud Maal Elamise päeva algatusse on lõimitud kõik need kolm.